top of page
NK_25_2_Siiri_Jyris_Cover.jpg

TEKST: SIIRI JÜRIS, KRISTEL KALJUND; TOIMETAS: NK

NOOR KUNST 2 | 25

FOTO: SARAH RIMMÖ

MAAL  |  IDENTITEET

Siiri Jüris:

Siis oli tunne, et järelikult ei ole vaja,
tulen siia

IDENTITEET

Uppsala maalikunstnik Siiri Jüris kutsub end salaimmigrandiks – virtuaalse ruumi võimalusi kasutades on ta olemas olnud nii Rootsi kui Eesti jaoks. Ta on loonud hübriidkeele, mille kaudu saab tegeleda emotsionaalse kommunikatsiooni, kuulumise ja kooseksisteerimise teemadega. Tema osalusel tekkinud ajutine eesti kunstnike kogukond on aidanud mõtestada praegust aega, mil maalikunstnike ja tehisaru teed on kohtumas ning inimlik ja masinlik segunemas. Esimene nende näitus toimus Tallinnas ja läks hästi – üks tema töö läks Eesti Kunstimuuseumi kogusse. Järgmine nende näitus on tulemas mais, sel korral Stockholmis.

Olen maalikunstnik, immigrant ja ema

Ma olen salaimmigrant. Mu nimi on Siiri ja ma ei näe välja nagu traditsiooniline immigrant. See töötab minu kasuks. Kui keegi küsib, kust sa pärit oled, siis ma tihtipeale ütlen, et mu laps on rootslane, aga mina olen Eestist. Ma töötan rohkem Eestis. Vahepeal on tunne, et ma ei olegi kuskil mujal, kõik tööd lähevad sinna, kõik toimib seal. Ise olen üksinda siin vaikuses. Virtuaalne ruum võimaldab seda. 

Eestis käin suviti ja jõulude ajal. Aga eesti keelt on raske hoida. Vahepeal mul ei tule endal eesti keeles asjad meelde, tulevad rootsi või inglise keeles. Kunstist ma räägingi kõige mugavamalt inglise keeles.

Uppsala on väga kodune, nagu Tartu. Nad on sõpruslinnad. Ülikoolilinn, jõgi läheb keskelt läbi. Vabakutselise kunstnikuna saab funktsioneerida igal pool, kui tööruumid on olemas. Siin ma olen ateljeeühingus. Ateljeeühing asub endises vaimuhaiglas, ühes kurikuulsamas Rootsi ajaloos, mis pandi kinni.

NK_25_2_Siiri_Jyris_Portree.jpg

SIIRI JÜRIS

FOTO: ERAKOGU

Trotsist maaliosakonda

Õppisin Tartu Kunstikoolis dekoraator-stilistiks. Raske oli lõpetada, elada – rahalised probleemid, töötasin neljas kohas, käisin koolis. Absoluutselt ei saanud aru, miks ma nii perspektiivitu, nii finantsiliselt ebastabiilse eriala valisin. Kuna ma käisin tööl ja mitte tunnis, siis mu maaliõpetaja ütles, et ta paneb mulle hinde välja, kui ma luban, et ma mitte kunagi enam ei maali. Ta leidis, et minus ei ole Seda. Ma läksin sellepeale nimelt maaliosakonda õppima. Mingi trots tuli sisse. Ma ei ole kunagi dekoraator-stilistina töötanud. 

Kunstikool andis laiapõhjalise hariduse, kunstikoolis õpid ju kõike, küll pinnapealselt – maali, skulptuuri, graafilist disaini, küljendamist, kujundamist. Dekoraatoripool läks rohkem sügavuti, sealt sai hea põhja alla. Siis ma õppisin maali, kõrvaleriala oli rahvusvahelised suhted. Tegin magistri ka kohe maalis, lõpetasin cum laude. 

Ma töötan iga päev üheksast neljani

ja kui näitused on tulemas,

siis seitse päeva nädalas

Töötasin natuke aega Vanemuises administraatorina. Leti taga olin, lasin näitlejaid garderoobi. Siis mõtlesin, et valiks normaalse eriala ja sissetuleku. Proovisin, käisin semestri Tervishoiu Kõrgkoolis radioloogiatehnikuks õppimas. Kuna suhtlemine inimestega seal absoluutselt ei sujunud, jäin oma tugevuste juurde. Sain järsku Rootsi Royal Institute of Art´i sisse, vabasid kunste õppima – siis oli tunne, et järelikult ei ole vaja, tulen siia. Covidi aeg oli, ma ei saanud täisharidust, see oli väga isolatsiooniharidus, töötad üksinda ateljees. Ühe pronksikursuse sain teha, see oli ainuke sotsiaalne kursus kahe aasta jooksul. 

Magistri lõpetamisel oli mul väljas 14 tööd, mis ma olin teinud poole aastaga – praegu suudan aastas teha maksimaalselt 8 tööd, sest ma olen hästi aeglane, kogun kihte. Keegi komisjonis küsis tookord, et miks nii palju. Mul oli tung vastata, et mulle meeldib tööd teha. See on see, miks ma nii palju näituseid olen teinud, miks ma olen stipendiume saanud. Ma töötan iga päev üheksast neljani ja kui näitused on tulemas, siis seitse päeva nädalas. Suvel võtan kaks kuud puhkust, reisin ringi ja laen. Ja siis uuesti. Iga aasta. Sotsiaalset elu ei ole, avamistel ei käi…  

NK_25_2_Siiri_Jyris_3.jpg

TIBU, TIBU, ÄRA NÄITA. PÄIKESELOOJANGUST ÖÖSINISTENI (II), 2023, AKRÜÜL LÕUENDIL

FOTO: SARAH RIMMÖ

Kas kunstnik peab olema crazy?

Minu meelest on kunstnikud läinud üha enam normaalsemaks. Ma ei tea kedagi, kes pidutseks palju, rikuks tervist. Kõik käivad trennis, hoolitsevad iseenda eest, on lapsevanemad. Samas see on ebatraditsiooniline töö. Kui sa kellelegi ütled, et su töö on olla vabakutseline kunstnik, on imelikke reaktsioone... Et see ei ole nagu töö, vaid hobi. Et mida sa päriselt teed? Kuidas sa päriselt raha saad? Kas sa elad riigi kulul? Ma ei ela toetustest!

Vabakutselise töö ei lõpe kunagi. Õhtul, kui laps magab, pean ikka tööd tegema. Kavandan järgmist päeva ette või teen raamatupidamist või kirjutan taotlusi. Pidev taotluste kirjutamine, portfoolio ja cv-de uuendamine ja cv-d ja tõlkimine eesti, rootsi või inglise keelde. Pendeldad kogu aeg, muretsed raha pärast. Ei ole nii, et tuled töölt koju ja saad rahuneda ja lõdvestuda. Vabakutselise elu ei ole selles suhtes lihtne. Samas, kui ma üritan raha maalida, siis see ei tule. Ma ei oska seda teha, lähen krampi, pinnad muutuvad elutuks. Ma ei saa sellega hakkama. Ma arvan, et kui ma enam üldse ei müü, üldse hakkama ei saa, siis ma pigem lõpetan kõik ära, kui püüan olla keegi teine.

Maalimine ja kollektiivne puude

Mulle meeldib öelda, et ma kogun kihte. Ma tahan, et oleks traditsiooniline ja digitaalne, sünteetiline ja orgaaniline, et vastandid oleksid koos ja väljenduksid samal ajal. Ma lisan kogu aeg tähendusi või lisakihte juurde. Ma praegu töötan… ma kutsun seda kollektiivseks puuteks. Ma kogun erinevaid mõjureid protsessi. Ma kasvatan oma tööd, ma ei maali seda. Ma kogun keskeltläbi umbes kuue kuu vältel kihte, mõni tuleb kiiremini, mõned võtavad kauem. Vaatan, kas saab kasutada kollektiivset puudet kui tööriista. Kas see annab lõpptulemusele erilise sära? Erilise tunde? Mida see protsessiga üldiselt teeb? Kuidas ma hindan oma autorlust? 

Maal on kasvanud sümbioosis minu keskkonnas olevate mõjuritega

nagu laps, kolleegid

Mingil hetkel ma proovisin AI-d palju, katsetasin, mis ma sellega teha saan. Mind kutsuti ühele näitusele, mis tegeles selle teemaga. Ma mõtlesin, et see on hea kontekst, kus see lõpuks läbi proovida. Ma ei ole AI fänn, ma olen hästi manuaalne ega orienteeru absoluutselt digimaailmas. Aga see läks hästi – üks töö läks Eesti Kunstimuuseumi kogusse. See andis julgust, nii et ma katsetan sellega edasi. Ma olen jätnud AI tööriista tasemele. Lasen näiteks analüüsida, kas mingi asi töötab hästi. Või lasen AI-l ehitada maali põhjal mingi reljeefi, mille pärast tõlgin manuaalselt ümber mingisse vormi või prindin. Protsess on muutunud hästi tihedaks, see pole enam lihtsalt „lähen-maalin-tundeid“ protsess. Mulle meeldib esitada endale väljakutseid, panna end probleemi ette, mida pean lahendama. 

Kõik algas sellest, et mul oli laps ateljees ja maalis minu maali peale kihi. Midagi, mille kallal ma olin juba tükk aega töötanud, oli järsku kaetud mingite värvilarakatega. Ma mõtlesin, et kuidas ma siit edasi lähen. Kuna ma tegelen üleüldiselt kooseksisteerimise, sümbioosis kasvamise teemadega, siis see on tore kujund, metafoor: nüüd ma kogungi hetkejuhtumisi, mida ma pean lahendama, aga samas see jääb sinna sisse, kihtide alla nähtavale. Maal on kasvanud sümbioosis minu keskkonnas olevate mõjuritega nagu laps, kolleegid. Nüüd ma teen seda rohkem kontrollitult, sihilikult. Kuid lapsega on protsess alati juhuslik ja kogemata.

NK_25_2_Siiri_Jyris_1.jpg

VIIMANE TANTS ENNE VIDEVIKKU, 2025, AKRÜÜL LÕUENDIL

FOTO: ALANA PROOSA

Kooseksisteerimine on mulle tähtis teema. Ma kasutan päris fotosid, arhiivimaterjale. Digikollaaži, kuhu panen ka fotosid endast. Kõik need fotod on sellised koosolemise, koostegemise… Endal on natuke naljakas, et ma olen selline üksik ja eraklik, samas tahan tegeleda sellega, et midagi koos teha. See on nagu obsessioon… Mõista seda, mida ma ise ei suuda teha. 

Stockholmi näitus „To melt into your soul and sprout as a flower“ kasvas just sellest protsessist välja. I will embrace the chaos ja kõik need erinevad mõjutused. Vaatasin, kas ja mis sellest kasvab. See on ka viide ühele luuletusele.

Kunstnikuelu Rootsis

Olen rahul. Mu naaber elatub ka puhtalt maalimisest. Tal on raske ja ta ei ole sellega rahul. Tema traditsioonilised looduspildid müüvad hästi. Ta galerii ei lase tal eksperimenteerida. See omamoodi suretab hinge. Sa oled nagu vabrikutööline, ei tee seda, mida tahaksid. 

Enamusel kunstnikest on ikkagi päevatöö. Minul on praegu õnnestunud olla vabakutseline täiskohaga kunstnik. 

Sõprusringkond on mul teised immigrandid. Ega rootslane väga mitterootslastega ei sõbrune. Kunstiinimestel on teistmoodi, kunstiinimesed on avatumad. Immigrandid tavaliselt grupeeruvad, leiavad üksteist. Mul on palju tuttavaid Hispaaniast. Mu naaber, kes elatub maalimisest, on ameeriklane. Siis on Inglismaalt. Inglismaa, Ameerika, Hispaania. Nemad on täisrootslased. Neil on kodakondsus ja nad on siin elanud üle 10 aasta. Mina veel ei ole. Meie ühine keel on segukeel, rootsi keel inglise keelega.

„Porgand Piia seiklused“

Lasteraamat, mida illustreerisin, oli emeriitprofessor Anne Luigelt põllumajandusülikoolist. Raamat on mahepõllunduse promo. Ta tahtis, et lapsed saaksid aru, kuidas saab toitu kasvatada ilma kemikaalideta ja kuidas putukad on olulised. Ma olen temaga kaks raamatut teinud. Ma imestan, et ta andis mulle tookord selle võimaluse, ma olin 20-aastane ja mul puudus igasugune kogemus. Ma ei olnud kunstiliselt kõrgel tasemel. 

NK_25_2_Siiri_Jyris_2.jpg

ILLUSTRATSIOON E-RAAMATULE „PORGAND PIIA SEIKLUSED“, 2021

KUVATÕMMIS: DSPACE.EMU.EE

Teise raamatu – „Porgand Piia seiklused“ – üle olen küll uhke. Seda saab internetist alla laadida. See oli tasuta jagamiseks lasteaedadele, see ei olnud müügiraamat, vaid hariduslik infokogumik. Raamat, kus on lastele ülesanded ja saab värvida… 

Tulevased näitused

2026. aasta sügisel tuleb Tartu Kunstimaja suures saalis näitus. Kõige suurem näitus, mis mul seni on olnud. Kuraator on Peeter Talvistu.

Juba kevadel tuleb Stockholmis grupinäitus koos teiste eesti kunstnikega. Vano Allsalu, Gerda Hansen ja Carl-Robert Kagge ja Mart Vainre. Kuraator on Stella Mõttus. See on tehisarukeskne – tehisaru ja maalikunsti. Jätkunäitus sellele, mis me tegime paar aastat tagasi Tallinnas. Nüüd toome Rootsi, mina olin initsiaator. Eelmisel aastal me sellele rahastust ei saanud, niisiis tegin selle asemel soolo, sest oli juba kokku lepitud. Seekord teeme kindlasti ära!

Noor Kunst / Die Blaue Brücke e.V. 2024

Noor_Kunst_W_500px
Integratsiooni_Sihtasutus_Logo_02_W
Välisministeerium_Logo
Designteko_Logo
Blaue_Brücke_Logo
bottom of page