Mingil hetkel ma proovisin AI-d palju, katsetasin, mis ma sellega teha saan. Mind kutsuti ühele näitusele, mis tegeles selle teemaga. Ma mõtlesin, et see on hea kontekst, kus see lõpuks läbi proovida. Ma ei ole AI fänn, ma olen hästi manuaalne ega orienteeru absoluutselt digimaailmas. Aga see läks hästi – üks töö läks Eesti Kunstimuuseumi kogusse. See andis julgust, nii et ma katsetan sellega edasi. Ma olen jätnud AI tööriista tasemele. Lasen näiteks analüüsida, kas mingi asi töötab hästi. Või lasen AI-l ehitada maali põhjal mingi reljeefi, mille pärast tõlgin manuaalselt ümber mingisse vormi või prindin. Protsess on muutunud hästi tihedaks, see pole enam lihtsalt „lähen-maalin-tundeid“ protsess. Mulle meeldib esitada endale väljakutseid, panna end probleemi ette, mida pean lahendama. 

Kõik algas sellest, et mul oli laps ateljees ja maalis minu maali peale kihi. Midagi, mille kallal ma olin juba tükk aega töötanud, oli järsku kaetud mingite värvilarakatega. Ma mõtlesin, et kuidas ma siit edasi lähen. Kuna ma tegelen üleüldiselt kooseksisteerimise, sümbioosis kasvamise teemadega, siis see on tore kujund, metafoor: nüüd ma kogungi hetkejuhtumisi, mida ma pean lahendama, aga samas see jääb sinna sisse, kihtide alla nähtavale. Maal on kasvanud sümbioosis minu keskkonnas olevate mõjuritega nagu laps, kolleegid. Nüüd ma teen seda rohkem kontrollitult, sihilikult. Kuid lapsega on protsess alati juhuslik ja kogemata.