TEKST: SANDRA LAAGUS, NK; TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 1 | 26
FOTO: RASMUS KULL
HELI | TEEKOND
Sandra Laagus:
Välismaa ei ole
enam nii välismaa
TEEKOND
Häädemeeste tüdruk metsosopran Sandra Laagus oli alles 22, kui sai juba Vanemuises laulda Donna Elviirat. Nüüd lõpetab ta ooperistuudiot Berliinis, Riigiooperis Unter den Linden, ning ees ootab vabakutselise elu Berlinis. Kalender on aga juba täis: oktoobris Kate Pinkerton ja „Madama Butterfly“, detsembris Ännchen ja Carl Maria von Weberi „Der Freischütz für Kinder“, märtsis Wirtstocheri roll Humperdincki „Königskinder“ produktsiooni proovides koos Christian Thielemanniga.
Kindlasti on minu viiulitaust mõjutanud mind lauljana. Viiul on väga palju kasuks tulnud. Viiul ei ole harmooniline pill, see on meloodiline pill. Laulmisel tuleb see kasuks. Kui ma alustasin viiuliga, siis õpetaja kogu aeg ütles, et sa pead mõttes laulma.
Viiul ja laul täiendavad üksteist ja mul on kindlasti kuulmise mõttes eelis. Üleüldse, muusikataust teeb õppimise ja laulmise lihtsamaks. Muusikakeskkoolis klaverit õppida oli minu jaoks raske, sest ma mõtlen intervallipõhiselt. Ja see tuleb laulmisel kasuks.
Lisaks muidugi distsipliin. Mu viiuliõpetaja oli range venelanna ja juba väiksest peale ei suutnud ma kedagi alt vedada. Viiul on harjutanud ju kõrva väiksest peale ja viiulil ei ole klahve – sul peab olema kuulmine. Peab olema kõrva.
Ma ei plaaninud minna muusikakooli. Käisin lasteaias viimases rühmas ja lasteaiakaaslane ei julgenud üksi minna. Tüdruku ema pöördus minu ema poole, et kas Sandra ei tahaks ka tulla. Ema nõustus. Ühesõnaga see tuli täiesti kogemata.
Ja tema jättis pooleli ja mina panin lõpuni välja. Kuidagi universum tahtis. Vanem vend õppis akordioni, mul oli eeskuju olemas.
Olen maalt pärit, Häädemeeste on väike koht. Me oleme privilegeeritud: meil on muusikakool ja ka väga sportlik kool. Tegin koolis palju sporti, olin võrkpallis väga hea ja viiulis käisin, mul ühel hetkel oli kunstiring ka – tegin sadat asja, aga viiul ja võrkpall olid kõige tähtsamad.
Ma ei teadnud lõpuni välja,
kes minust saab
Kui sa oled väiksest kohast pärit, siis sul ei ole ülevaadet, mis maailmas päriselt toimub. Ma ei saanud aru, mida tähendab otsus minna muusikakooli. Väikses kohas ei mõelda nii palju tulevikule...
Vanemad ja viiuliõpetaja hakkasid vist kuuendas klassis mulle rääkima, et ma peaksin minema muusikakeskkooli. Ega ma täpselt aru ei saanud, mis see on. Olin küll käinud viiulilaagrites ja seal kõige paremad olid alati muusikakeskkoolist.
See oli hell aeg, olin puberteedieas, kaksteist-kolmteist, kui mulle hakati muusikakeskkoolist rääkima. Ma ei tahtnud sinna minna. Mul tekkis esimene armastus ja...
Muusikakeskkooli katsetel mu ego ei lubanud viiulikatsetes läbi kukkuda, aga solfedžo, milles ma olin väga hea, tegin meelega halvasti. Sain kolm kahe miinusega, aga ma sain edasi järgmisesse, see tähendab kaheksandasse klassi. Üheksandas klassis üks õpetaja kiitis, et olen solfedžos suure arengu teinud … Natuke piinlik oli.
Ma ei teadnud lõpuni välja, kes minust saab. Sain viiuli osas aru, et minus ei olnud indu mängida orkestris ja ma teadsin, et ma ei olnud piisavalt andekas ega töökas, et saada solistiks. Samas tundsin, et klassikaline suund mulle istub.
Ja siis laulmine… universum lihtsalt juhtis mind selle juurde. Mul ei olnud tol hetkel ka soovi ooperilauljaks saada. See on huvitav, kuidas elu keerdkäigud teeb. Üheksandas klassis vahetasingi laulu erialale. Siis üks hetk jäi nagu areng kinni. Aga kui ma midagi teen, siis ma pean andma endast maksimumi ja olen hästi motiveeritud ja mulle meeldib teistele tõestada, et ma suudan.
Nii see läks.
Olen alati tegelenud laulmisega. Häädemeeste koolis käies võtsin soolotunde, käisin laulukonkurssidel. Tahtsin, et mul oleks rinnahääl, aga kuidagi automaatselt tuli ka peahääl kogu aeg.
Siis läksin Pärnusse Elisabeti koguduse tütarlastekoori, kus ma laulsin soolosid. Kui muusikakeskkooli läksin, siis läksin kohe koori. Laulmine meeldis.
Ooperis olin küll käinud ainult korra elus.
Kaheksandas klassis oli muusikaajalootunnis teemaks ooper ja ma tundsin, et kuidas ometi sellist häält saab teha! Kuulasime Casta Divat, Caballé laulis, ja Anna Netrebko. Ma mäletan seda hetke, ma lihtsalt mõtlesin, et vau!
Keskkooli viimases klassis käisime lauljatega konkursil Leedus. Ma ei võitnud. Siis bussis, kell oli vist üksteist õhtul… ma kuulsin, et tuli õpetama selline härra nagu Juhan Tralla. Olin temast palju head kuulnud. Otsustasin talle e-maili kirjutada ja küsida, kas saan talle ette laulda.
Ta vastas mulle kohe, et tule homme. Kaks nädalat hiljem olin tema õpilane.
Õppisin tema juures üle kuue aasta.
SANDRA LAAGUS
FOTO: RASMUS KULL
Juhan Tralla on ülihea õpetaja. Mul on üldse õpetajatega vedanud, nii minu esimese viiuliõpetajaga kui temaga.
Tralla on üdini pühendunud. Ta on tark inimene, ta andis mulle väga palju. Kuue aasta jooksul veedad oma õpetajaga vähemalt kaks korda nädalas aega – see on palju aega. Ma nägin teda rohkem kui pere ja vanemaid.
Nüüd me oleme väga head kolleegid, oleme paljudes ooperites koos laulnud. Ta on mulle siiamaani väga südamelähedane inimene. Ta on alati minu jaoks olemas. Saan temalt nõu küsida, talle helistada.
Muusikakeskkoolis oli mu õpetaja Triin Ella, aga pärast seda ongi Juhan mu ainukene õpetaja olnud.
Magistri viimasel aastal otsustasin teha kaasa Belvedere konkursil. Üheksasajast sain kahekümne nelja parima hulka. Minu unistus oli teha kaasa ooperistuudios ja Berliin oli minu esimene valik. Ja konkursilt mind kutsutigi Berliini ooperistuudiosse!
Olin kõige rohkem positiivset tagasisidet saanud Berliini ooperistuudio kohta. Nad annavad palju võimalusi. See ei ole ooperistuudios tavapärane, et ma sain sel hooajal kõik etendused Donna Elvirat laulda!
Olin eelnevalt kandideerinud ka Dresdeni Semperoperisse, kus neil oli lõpuks valida minu ja ühe teise mezzo vahel, aga ma olin väga noor. Nad valisid ikkagi teise.
Berliinis nad muidugi pidid tegema ka ametliku ettelaulmise, aga ikkagi mind kutsuti sinna, see oli uskumatu! Täielik vedamine – noored lauljad kandideerivad aastaid, et saada sellisesse programmi. Ma ei võta seda üldse enesestmõistetavana. See oli mu esimene rahvusvaheline konkurss.
Ühtlasi andsid suured lauljad
meil meistriklasse
Berliini ooperistuudios on meil palju meistriklasse, coach'e. Ühtlasi andsid suured lauljad meil meistriklasse, nagu Camilla Nylund Michael Volle või Waltraud Meier – tema on väga spetsialiseerunud Wagnerile. Just nädal tagasi laulsin Wagneri „Reini kullas“ Saaremaal.
Igalt inimeselt, igalt lauljalt, igalt õpetajalt, igalt coach'ilt saab midagi võtta. Ja laval olles ja teisi lauljaid kõrvalt kuulates õpib ka kogu aeg. Tegelikult see ongi ooperistuudio kõige suurem eelis.
Ma tahangi õppida suurtelt tegijatelt. Lauldes nende kõrval. Sellises keskkonnas olles arenebki kõigerohkem.
Ooperistuudio aeg on nüüd läbi, see kestis kaks aastat ja nüüd ma jätkan vabakutselisena. Aga mul on järgmisel hooajal Berliinis ooperis kolm produktsiooni, milles ma teen kaasa.
Oktoobris näiteks Kate Pinkerton „Madama Butterfly´s“.
Detsembris teen Ännchenit Carl Maria von Weberi „Der Freischütz für Kinder“ etenduses. Tekst on täiesti ära muudetud, noortele ümber tehtud. Aga ikkagi suurel laval.
Ilmselt hooaja kõige põnevamad on Humperdincki „Königskinder“ produktsiooni proovid märtsis Christian Thielemanniga. Seal ma laulan Wirtstocheri rolli. Mul ei ole seni olnud võimalust Thielemanniga töötada. See näitab ka selle ooperimaja väärtust. Neile on oluline, et ma saaks töötada Thielemanniga. Mul on ainult head öelda selle ooperimaja kohta.
Ma jään ka pärast ooperistuudiot Berliini elama. Just mõned kuud tagasi tegin lepingu uue agendiga. Ta elab Itaalias, aga tal on kontakte ka Saksamaal ja Šveitsis.
Ma kindlasti tahaksin Itaalia turul ka tööd saada. Olen positiivsed meelestatud. Ja Berliinist on ikkagi lihtne igale poole minna. Teen Leipzigi ooperiteatris Florat ja Leipzig on ka nii lähedal.
Mul on Berliinis ka elukaaslane, nii et see on praegu kõige lihtsam.
Tulevkus olen avatud kõigele. Muusiku ja laulja värk, hinda peab olema ja tuleb tööd teha ja loota ja edasi minna. See, mis saab, on raske küsimus. Ma tean, mida ma suudan pakkuda...
Küll kõik läheb nii, nagu minema peab.
Ma loodan, et mul tuleb lähitulevikus võimalus laulda toredaid rolle. Muidugi Brangräne, Rebane, Komponist. Tahaksin teha Cherubinot, mulle meeldib poisi rolle teha, mulle meeldib selliseid tomboy karaktereid mängida. Carmenit kindlasti tahaksin teha...
Ma arvan, et tulevikus ma laulan soprani rolle, siis unistuste rollid ju ka muutuvad.
Mind on alati rohkem lummanud muusika kui lugu, kui ooper tervikuna. Ma hakkasin kuulama teatud stseene ja teatud aariaid. Ooperi kui terviku huvi mul tekkis palju hiljem, see tähendab huvi ooperit vaadata.
Ma armastan seda, mida ma teen, aga ma naudin tegemist rohkem kui ise vaatamist. Samas kuulan väga palju. Olen inimhäälest nii lummatud. See tehnika, mida me õpime – et laulmine oleks võimalikult loomulik, et kõri oleks eest ära ja et oleks keha ja toega laulmine.
Meil kõigil on ju hääl. Ma tunnen, et see puudutab kuidagi, käib läbi su keha ja see lummab mind algusest peale. Inimhääle puhtus.
Mulle Berliin meeldib. See on mu kodu. Ma kolisin kodust välja, kui olin neliteist, aga siin Berliinis tunnen esimest korda ennast päriselt nagu kodus. Ma armusin aasta aega tagasi, mul on elukaaslane, kellega ma jagan kodu, tõesti mul on kodutunne.
Elan lääne pool Charlottenburgis, see piirkond mulle väga meeldib. Igas linnas tuleb leida oma koht.
Mu elukaaslane on sakslane ja ta ei ole muusikaga üldse seotud, ta on müügivaldkonnas. Ta on samas alati olnud muusikaga seotud, ta pere hindab klassikalist muusikat. Talle pakub see huvi ja see on täpselt see õige balanss, mida ma vajan.
Mul on B1 eksami sertifikaat saksa keeles ja ma saan väga palju aru. Aga ma olen kiire rääkija ja kuigi ma saan hakkama, nõuab see mult pingutust. Mul tekib ebamugavus, et ma ei ole mina ise. Tavaelus ma saan aru nii kaheksakümmend protsenti, kui see just pole Berliini dialekt, millest ma ei saa midagi aru.
Igapäevaselt räägin inglise keeles. Aga küll keel tuleb, mul on nüüd rohkem aega.
Ooperistuudio aeg on ikkagi väga intensiivne ja kui sa õpid repertuaari saksa, itaalia, tšehhi, prantsuse keeles ja samas pead proovima saksa keeles suhelda, siis on aju lõpuks kapsas. Nüüd mul on rohkem aega ja tahaksin keelekursusele minna.
Esiteks aga valmistan ette suuremaid rolle, mida ma tõenäoliselt lähitulevikus laulan. Mul on see privileeg, et ma tean nüüd coach'e Berliinis.
Omamoodi ma aga lihtsalt ootan, et mul oleks aega, et kasvõi trenni teha, et oma vaimu erksana hoida. See ei ole ju tervislik, kui 24/7 ainult ühte asja teha.
SANDRA LAAGUS
FOTO: RASMUS KULL
Ma plaanin konkurssidel osaleda, sinna on vaja videoid salvestada. Mul on veebileht, seega võib-olla ma õpin, kuidas ennast rohkem promoda. Ja agendi kaudu tuleb asju ja nii kui hooaeg algab, tuleb ettelaulmine.
Pluss ma pean hakkama ette valmistama „Valküüri“, mis on järgmisel suvel Saaremaal.
Ja Wirtstochteri rolli „Königskinder“ ooperiks.
Lisaks tulevad kontserdid...
Mu kalender on tegelikult
suhteliselt täis
Leipzigis mul on kaks etendust Florana „La Traviatas“, üks on novembris, teine on märtsis.
Veebruaris laulan ERSO-ga Mahleri kolmandat sümfooniat. EMTA-ga on mingi koostöö. Veebruaris olen veel Donna Elvira Vanemuise teatris, ja siis ongi „Valküür“.
Mu kalender on tegelikult suhteliselt täis. Mul on iga kuu midagi, see on väga hea.
Igatahes plaanin nüüd iseendale rohkem aega leida, ma arvan, et see tuleb laulmisele ainult kasuks.
Suvel olid mul kaks väga intensiivset nädalat. Ma olin lõpuks täiesti läbi, sest tegin paralleelselt mitut asja. „Reini kullas“ mul oli see basseinistseen, kõik oli tehniline ja proovid olid Tartus. Paralleelselt tegin projekti Järvi festivalil Pärnus.
Pidin kahe linna vahet käima ja ühendus ei ole just kiita. Bussidega edasi-tagasi sõitmist oli palju.
Ma olen ju Häädemeestelt pärit, Pärnu lähedalt, sain kodus olla vahepeal...
Maailmas on mõistagi raskemaid ameteid, aga see reisimise pool on meeletult väsitav. Mu põlved valutasid lõpuks ja ilmselt konditsioneeri pärast jäin lausa haigeks.
Saaremaa ooperipäevadele laulma sain tänu Risto Joostile. Tema tõttu alustasin oma ooperiteed Vanemuise teatris. Olin alles kakskümmend kaks, kui sain juba laulda Donna Elviirat. Olen Risto Joostile väga tänulik, et ta mind usaldas. Kes teab, mis kogemused mul oleks ilma selleta olnud... Kas ma Berliini oleksin
saanud...
Risto ja Aivar Mäe kutsusid mind Saaremaale. Nende idee oli kaasata Eesti lauljad, teha suursugune projekt. See on ilmselt mu karjääri kõige lahedam ja suurejoonelisem asi, mis ma olen teinud. Nii äge lavastus ja lahe, kuidas me eesti lauljad oleme koos ja iga laulja väärib oma rolli. Minu hinnangul maailmaklass, kuidas orkester mängib.
Müts maha, et saadi kõik lauljad üheaegselt kokku Saaremaale.
Meil eestlastel on ühtekuuluvustunne ja see oli tõesti vau, millega me hakkama saime. Pluss tehnilised võtted – me laulsime reaalselt veest.
Ja Järvi festivalile sain tänu Kristjan Hallikule, kes on ERSO juht. Ma olin ERSO-ga mitu korda laulnud, ja Olari Elsiga, tema tunneb mind ja nii nad pakkusid mulle.
Ma mõtlesin varem, et välismaale minek on hirmus. Üksi lähed ju. Tegelikult praeguses maailmas ei ole välismaa enam nii välismaa. Keel on teine, aga inimesed on ikkagi inimesed, see tegelikult ei ole üldse hirmus.
Kõik on nii lähedal ja Euroopas on kultuur nii sarnane.
Laulja või muusiku perspektiivist vaadatuna: tuleb lihtsalt minna ja teha, tuleb minna konkurssidele, ei ole midagi kaotada, ainult võita. Tuleb minna ja anda endast parim ja olla selles hetkes. Lähed ennast näitama ja vaatama, kuidas sa naudid seda, mida sa teed.
Tuleb julge olla ja nautida ning elu lähebki nii, nagu minema peab. Ei tohi karta.
Sanda Laagusest rohkem:
Instagram: @sandralaagus
koduleht: https://sandralaagus.com/