top of page
NK_25_1_Roland_Seer_Cover.jpg

"MÄNGU VÕIM", INTERAKTIIVNE INSTALLATSIOON

KOLLAAŽ: ROLAND SEER

TEKST: ROLAND SEER, NK; TOIMETAS: NK

NOOR KUNST 1 | 25

KUVATÕMMIS: ERAKOGU

FILM  |  OTSINGUD

Roland Seer:

alati midagi juurde õppida

OTSINGUD

Euroopa ühes parimas filmikoolis Taanis õppinud animaator ja multidistsiplinaarne kunstnik Roland Seer on oma loominguistes otsingutes jõudnud palju – tema töid on tunnustatud Veneetsia filmifestivalil, Euroopa Filmiakadeemias ning Zagrebi ja Annecy animafilmide festivalidel. Ta on ka Tartu Kunstikooli õpetaja ja loovjõud Tartu Multifilmi taga ning tema kirgedeks on
arvutimängud ja muusika.

Pärinen Otepää lähedalt, Kuutsemäe kõrvalt, Arula külast. Mu isa käis läbi skulptor Aili Vahtrapuuga, kes on teinud Tartus Vanemuise ette Tubina kuju ja Tallinnas paar kuju ja nii edasi. Kunstnikud käisid meie maal suvitamas. Olin kolme- või nelja-aastane, kui Aili tegi Tallinnasse, Kaarli kiriku kõrvale hambaravi kliinikusse seina sisse kaks istuvat pronksist poissi. Olin modell talle ja ta tegi plastiliinist vormi võtmise algkuju – ta tegi neid kaks tükki. Lihtsalt üks ta sõpradest ütles, et nii saab ühest plastiliinkujust kaks eri poosi teha. Ta katsetas seda. Sellepärast on poisse kaks. Tegi ühe algvormi ja pani teise poosi. Ja võttis teise kuju. Plastiliinist, paari meetri kõrgune, suht suur kuju oli. Isa tõi selle plastiliinist algkuju autokärus meile maale õue peale. See vedeles kaevu kõrval, mina saagisin sealt käsi ja jalgu, lõpuks oli ainult pea järel. Sai plastiliiniga mängida… Lahe oli, et seda oli nii palju. Megakogus. Ehitasime sõpradega mingeid maailmu. See on üks kunstniku tekkelugu. Ma lõikan iseennast – lõikan iseenda kuju tükkideks ja modelleerin ümber.

Filmima hakkasin nii, et maal oli suvel igav ja õe boyfriend ostis kaamera. Sellega siis filmisin alguses üksi, seejärel koos sõbraga, siis juba kahe sõbraga kaklusfilmi. Lõpuks silkas terve klass põldudel… Tahtsin kõik žanrid läbi teha. Filmi tegemine on lihtne, anima tegemine on raskem, selles on rohkem väljakutset. Arvutimängu tegemine on veel raskem.

ROLAND SEER

SOUPTOWN MATTY

Filmid, mis lähevad ajas ainult paremaks

Hetkel on mul käsil on täispikk animadokk koos Rootsis elava argentiinlase Juan Pablo Libossartiga. Tema on režissöör, mina olen kunstiline kujundaja, art director. Film, mida me praegu teeme, on Argentiinast. Rootsi rahadega rootsi film, aga hingelt on see rohkem argentiina film, Argentiina 1970-ndatest. Minu seni edukaim lühifilm „Amalimbo“ on ka tehtud koos Juaniga. See oli sürrealistlikum, võib-olla isegi spiritistlikum… Arthouse lühifilm, millega saime Veneetsiasse ja igale poole, Euroopa Filmiakadeemiasse. Seda võeti pärisfilmina, see oli tore – ta oli kategoorias pärisfilmidega, live action filmidega.

NK_25_1_Roland_Seer_Amalimbo.jpg

KUVATÕMMIS: EFIS.EE

ROLAND SEERI ANIMEERITUD LÜHIFILMI „AMALIMBO“ PLAKAT

Ladina-Ameerika on põnev, ajalugu on väga põnev. Juan ise on väga hea sõber. Tal on oma selline… kas just borgeslik või mingi tolle kandi sürrealism juures, et tahab kogu aeg natuke kunstilist aspekti ja ajatust filmi panna. Kui me tegime esimest lühifilmi, siis Juanil oligi põhiline, et oleks ajatu – film, mis läheb aja jooksul ainult paremaks. Uus stsenaarium keerleb selle ümber, et diktaator Videla võtab võimust, hakkab inimesi kiusama, paneb õpilasi vangi. Poliitilised aktiivsed noored hakkavad kaduma, neid piinatakse, tapetakse. Kaks peategelast saadavad emmedele kirju. Emad avastavad, et ühel on poeg ja teisel tütar vangis. Noored hakkavad läbi emade kirju saatma. Armastuslugu. Kirjad hoiavad lootust, elujõudu üleval. Filmi nimi ongi „Cartas“ – kirjad.

Missugune fandom välja kujuneb,

seda ei tea kunagi

Kes mu sihtpublik on, sellele ma tavaliselt ei mõtle. Missugune fandom välja kujuneb, seda ei tea kunagi. Üks mu lemmik bänditüüp ütles, et ta teeb täpselt sellist muusikat, nagu ta ise autos kuulaks. Ma ise vaataks oma filmi, kui see tuleks kuskile Elektriteatrisse või kinno.

Mängu võim Tartus

Mis ma veel teen? Paar projekti on käsil, üks seoses UIT-iga – see on lahe avastusfestival, linnaruumi häkkimisfestival. Nad teevad installatsioone ootamatutes kohtades, et panna inimesi mõtlema, et kuidas tajuda linnaruumi teistmoodi. Nendega seoses toimub 14. augustil animatsiooni töötuba, installatsioon. Ülikooli peahoone aulas, Tartu esinduslikuimas ruumis, kus läbi aegade on olnud suured tähtsad üritused, hästi väljapeetud ruum. Sellest on tehtud näitus ajaloomuuseumis ja „Võimumängud“ on näituse nimi ning sellega seoses on mul au teha töötuba „Mängu võim“ – lihtsalt tagurpidi keeratud sama pealkiri. Teen meemidest ja asjadest läbi aegade... Need samad kreeka kujud näiteks. Teen lamenuku… multiplane kaadervärgi, see tähendab süsteemi, et inimesed saavad katsetada, kuidas Terry Gilliam tegi „Monthy Pythoni“ vaheklippe. Kollaaži mõttes – lõikan välja tuntumaid asju ajaloost, mis on seotud võimu või meemindusega. Hakkame neid omavahel segama. Samal ajal käib ülikooli ümberehitamine, peab tagantpoolt sisse tulema – see on nagu elüüsium, alguses on labürint ja lõpus meelepete, trick film. Ma võin seal ka väikese loengu pidada, et kuidas meemid aitasid Trumpil võimule saada, sest inimesed ilmselgelt ei tea seda kõike, kuid see on relevantne.

NK_25_1_Roland_Seer_2.png

KOLLAAŽ: ROLAND SEER

„MÄNGU VÕIM“ KUNSTNIK ROLAND SEERI EESTVEDAMISEL

Tartu Ülikoolis oli ka mõni aasta tagasi lahe asi: filosoofide filmiõhtu, vahepeal vaadati filme, võeti näiteks mingi episood „Black Mirror´ist“, enne oli loeng ja pärast diskussioon. Ma ei ole ise kunagi Tartu Ülikoolis käinud, aga sellised lahtised kõrvalarutelud, loengud on ägedad. Lotman korraldas ülikooli teatris filmivaatamise, Fellinit ja muid vaatasime. Ta tõi ägedaid näiteid. „Orkestriproov“ ja „Rooma“, kaks eri filmi, aga sama aspekt: on mingi sisemaailm, mingi asi, et arvad, et on puutumatu, aga väline suur jõud, deus ex sõidab sisse ja lõhub kogu maailma ära. Selline religioosne, jumalat jaatav sõnum.

Tartu Kunstikool, kus ma ise õpetan, on väga praktiline, hands-on, sellepärast meeldibki mulle. Lahe kool, mis on hoidnud ära sadu enesetappe, sest igasugused veidrikud leiavad seal endale koha. Taanist tulles läksin sinna õpetama – point oli alguses, et „praegu pole midagi, teen siis seda“ – aga kuidagi olen jäänud. Olen õpetanud ka EKA-s ja Pallases, näiteks disaini seitset aluspõhimõtet, mida Taanis mulle õpetati. Kunstikoolis – teismelised joonistavad tänapäeval palju, terved visandivihikud täis – tänu mangale ja animale – minu ajal joonistati vähem. Anima muidugi mõjutab nende stiili ja mõned õppejõud kaebavad – aga nad jõuavad tavapäraste proportsioonide juurde, anima proportsioonid ammendavad ennast.

Inglismaa kaudu Taani

Taani õppima jõudsin omal ajal nii, et The Animation Workshop jäi internetis silma. See kool jättis läbi kodulehe sümpaatse mulje. Vaatasin, mis lõputööd neil on tehtud või mis nad on teinud ja sain aru, et see on väga hea kool. Esimesel aastal ma ei jõudnud portfooliot valmis, oli vaja suht suuremahulist, et sinna sisse astuda. Siis läksime hoopis tüdruksõbraga, kes on praegu mu naine – tema aitas mul mitte alla anda –, Inglismaale. Välismaale minek oli Miina idee, aga tema õppis Taanis hoopis keelt. Koos oli tore. Keel tõi talle praegu Tartuski töökoha. Inglismaal olime aasta, teiseks aastaks sain portfoolio valmis ja Taani sisse. Inglismaal oli ka tore, koolil oli hea raamatukogu ja loengud, aga Taani kool oli praktilisem. Ja tase! Need, kes seal koolis on, on kõik heas mõttes nohikud, kes ainult hingavadki animatsiooni.

Kool asub väikelinnas, kus muud ei olegi kui animatsioonikool. Jalgpall ja meditsiinikool on ka, aga kõik keerleb ümber animatsioonikooli. Gobelins Pariisis ja paar kooli Saksamaal on veel, aga Euroopa topis on Taani animatsioonikool kindlasti. Mingil hetkel olidki ainult prantslased ümberringi – kõik, kes Gobelins’i sisse ei saanud, tulid sinna. Hästi tore kool. Me tegime muusikat ka – mul on kogu aeg, et peab saama muusikat ka teha – vana direktoriga olime bändis. Selline vana raadiotööline, karismaatiline figuur see direktor, kes kooli käima tõmbas. Talt küsiti, kas ta viitsiks teha animatsiooni töötuba – tema siis, et ei tea animatsioonist midagi, aga töötoa võib korraldada. Sellepärast kooli nimi ongi The Animation Workshop. Eurorahadest kunagi sai alguse. Direktori oskus oligi, et suutis rääkida ära rahainimesed ja samas pidas meile loengut, kui tähtsad me kunstnikud oleme maailma loomisel ja lugude jutustamisel. Maailma loojad läbi lugude. Motiveeris kunstnikke ja motiveeris rahamehi.

NK_25_1_Roland_Seer_4.gif

ROLAND SEER

“THE MYSTICS” CONCEPT ART II

NK_25_1_Roland_Seer_3.jpg

ROLAND SEER

“THE MYSTICS” CONCEPT ART V

Kui mina koolis käisin, oli seal kaks eriala, animatsioon ehk siis näitlemine, liigutamine, joonistamine, ja computer graphics imagery, 3D ja renderdamine ja modelleerimine. Nüüd on seal ka koomiksi ehk graphic story telling osa. Lisaks on joonistusakadeemia – kui saad kooli sisse, siis saadetakse tavaliselt joonistusakadeemiasse harjutama, teed klassikalist joonistamist tükk aega, enne kui sind lubatakse animeerima. Kogukond on suurem: on firmad, kes on kooli lõpetanud ja endised õpilased, kes teevad seal animatsioone. Näiteks „The secret of Kells“, „Song of the sea“, Oscarile nomineeritud „Flee“. Siis on open workshop ehk residentuur, seal teevad oma projekte, animatsioonirežissöörid, kes ise pusivad. Nad saavad oma putka ja nurgakese, kus omaette elada ja oma projekte lõpetada.

Taani kooli sai nii ära makstud, et

vahepeal paar päeva pesin nõusid

Inglismaalt on õppelaen tänaseni kuklas. Taani kool oli tasuta, aga nad tõid õpetajaid USAst, uhkeid tegijaid Pixarist, Sonyst… See teebki kooli heaks, et seal on tase nii kõrge, sest toovad õpetajaid kõige kõigemast… väga häid õpetajaid. Seal oli ka ikkagi kuumaks, materjalitasu, kõik olid sellega nõus. Taani kooli sai nii ära makstud, et vahepeal paar päeva pesin nõusid. Kuna Taani palgad on kõrged, siis sai üüri makstud. Ja me olime Miinaga kahekesi. Inglismaal käisin ka Subways võikusid tegemas. Tööd pidi ikkagi kõrvalt tegema.

Lahe ongi see, et see kool asub väikelinnas, Viborgis – see oli kunagi vist pealinn või usupealinn, palju kloostreid on. Tore on, et kool on seal. Kopenhaagenis läheks paljudel tähelepanu kõrvale, pidutsemisele või muudele asjadele. Pärapõrgu mõjub koolile hästi. Seal on üks baar, mille kunagi üks õpilane asutas, sellest on saanud lege pubi. Taanis on õpilaste pealehakkamine ja koosolekud ja värgid... See oli huvitav kontrast Inglismaalt tulles. Taanlased on palju rohkem täiskasvanud kui inglased samas vanuses. Taanlased lähevad pärast gümnaasiumi reisima, pere on raha kogunud või on ise teeninud.

Animatsioonimaailm on üliväike

Tänu Taani koolile on mul tutvuseid palju – animatsioonimaailm on üliväike ka. Lähed näiteks Annecy animafestivalile Prantsusmaal, maailma kõige suuremale festivalile – kõik teavad kõiki. Vähemalt enamus põhitüüpe teavad põhitüüpe. Seal võib juhtuda, et mängid kuskil kõrtsis, jämmid mussi ja mingi Simpsoni tegijaga paned diskot. Üks põhjus on kindlasti see, et kõik ei viitsi animatsiooni teha. Filmi on lihtsam teha, võtad kaamera kätte, sa võid teloga teha, võid mingeid objektiive osta, võid monteerida… lihtsam kui teha tunde käsitööd… Võib-olla mitte käsitööd, aga töö kogus on suurem. Fanatismi spektrum, see filterdab inimesi välja.

Mulle meeldib lainenurk, sellepärast ma seda koolis teengi. Olen unistanud oma multiplane´ist, kus on klaasist kihid. Mulle meeldivad ka praktilised eriefektid. Meeldivad maketid ja sinna juurde efekte joonistada. Olen praktiliste efektidega üles kasvanud. AI ja 3D valguses mõjuvad need ikka veel värskena, ka filminduses. Kasutan segatehnikat. Muusikavideoid tehes olen üritanud segada ja leida tehnikat, mis sobiks looga. Ja alati midagi juurde õppida. Iga väike projekt ongi selleks hea, et keegi maksab sulle, et sa õpid endale midagi juurde, see jääb sulle, keegi ei saa seda sinult ära võtta.

"OBLIVION"

TENFOLD RABBIT

Liiga hea muusika

Muusika tegemisest. Minu väike stuudionurgake, Tartu multifilm, on Ö-stuudio kõrval, mis on suurem lindistusstuudio, juba nagu Abbey Road. Üks suur ruum, kus terve bänd saab koos lindistada. Kõik lindistusvahendid. Seal saab ka filmiheli teha. Me teeme seal vahepeal bändiproovi ja niisama muusikat. Lapsepõlves ema sundis klassikalist kitarri õppima... Teismeliseeas vahepeal sa identifitseerid end totaalselt läbi muusika, muusika on kõige tähtsam asi maailmas. See on jäänud. Stuudios on lahe, et ma näen kõrvalt, kuidas muusikat tehakse, lindistatakse. Meil on tore seltskond seal, enamus tüübid mängivad sünti või bassi või… Ingmar Järve on üleval toas. Ta on praegu väga nõutud kunstnik, teeb näitusi Portugalis. Ta on selline tänavakunstnik, hea käega tüüp. Tema on meil bändis sündimängija. Praegu põhikontakt ongi Ö-stuudio. Martin Kikas juhib ja lindistab seal asju. Tema pealt olen õppinud muusika lindistamist ja produtseerimist. Käid kohvitassiga ja vaatad Martinil üle õla: „Mida see nupp teeb?“ Saad targemaks. Ülilahe. Mina teen animatsiooni – tema käib samamoodi kohvitassiga, et kuidas see, väga lahe. Tema õpib, mina õpin. Me täiendame teineteist. Mina muusika osas, tema animatsiooni osas. Tore loominguline keskkond ja selle kõige ühisosa on muusika.

"ROLAND SEER SHOWREEL"

Meil on bänd Nuggat. Algselt ma tahtsin, et me teeksime krautpunki. Mitte postpunki, vaid kraut-muna-punki. Munapunk on üks noorte pungi stiil, kus noored on leidnud kassetilindistajad ja lindistavad mussi kasseti peale. Tulemuseks on spetsiifiline kassetisaund. Tahtsin teha sama muusikat krauti võtmes – protopsühhodeelia võtmes. Lood on pikemad – munapungi häda on see, et lood on väga head, aga liiga lühikesed. Üks lahe kontsert tuleb Ahjal, mille korraldavad Aigar ja Argo Vals, vennad Valsid… Nad korraldavad lahedat Ahja Kullaaugu festivali. Sellist kodukootud, koduhoovi peal. Aga tehnika on viimane sõna ja bändid on viimane sõna. Muusikutelt muusikutele. Seal ei ole palju rahastust taga. See on tase omaette. Äge väike festival, liiga hea festival, liiga hea muusika ja liiga mõnus. Seal esineme.

Tagasi maali ja skulptuuri juurde

Ise ma praegu… Tahaksin jõuda tagasi maali, skulptuuri juurde. Paljud küsivad mult maale, aga mul ei ole midagi anda või müüa, sest ma ei ole vahepeal maalinud ja ei ole ruumi, kus maalida, ega aega. Peab tekitama. Samamoodi nagu trummimänguga. Ma mängin trummi, sest mul oli ruum ja aeg seda teha. Elasin vanas majas, kus teisel pool nurgas elas vanaema, kes midagi ei kuulnud. Kui me öösel bändi tegime, siis ta ütles jajaa, ma niikuinii midagi ei kuule. Oli ruum ja oli aeg, et laamendada. Tänapäeval on inimestel raske alustada trummimänguga – leida see koht, et keegi ei tuleks segama. See on haruldane ressurss. Samamoodi mul on praegu tunne, et tahaks tekitada ruumi ja ressurssi ja aega, et maalida. Aga muud asjad võivad edasi minna! Igatahes, inimesed on näinud internetis mu digimaale või animatsiooniga seotud asju. Paar maali ma olen teinud, siin-seal müünud. Alati on küsitud, et millal siis järgmine tuleb.

Aeg-ajalt olen ka Taani tagasi jõudnud. Seal kooli kõrval on lisaks animatsioonile ja joonistamise akadeemiale ja residentuurile on ka ANIDOX:LAB, kus tehakse arendustööd dokfilmidele, mis on poolenisti animeeritud. See on labor, kus nad viivad režissööre, kel on mingi idee, kokku animaatoritega. Teevad testklippe ja aretavad ideid. Filmiideede intensiivne arenduslaager. Sai seal käidud.

Noor Kunst / Die Blaue Brücke e.V. 2024

Noor_Kunst_W_500px
Integratsiooni_Sihtasutus_Logo_02_W
Välisministeerium_Logo
Designteko_Logo
Blaue_Brücke_Logo
bottom of page