MODELL: SAM KOSUBENKO
TANTS HABEMENUGADEL, 2023. ALUMIINIUM, LÕNG. PAULINE ÖÖPIK.
TEKST: NK, TOIMETAS: KRISTEL KALJUND
NOOR KUNST 2 | 24
FOTO: KAAREL METSSALU
MOOD | ALGUS
Pauline Ööpik
ALGUS
Ma ei piirdu ainult lõngade ja kangastega
Politecnico di Milano´s moedisaini õppiv Pauline Ööpik loob oma kudumikollektsiooni ja õpetab ka itaallasi kuduma. Enne Itaaliat Tallinnas sai ta aga tuntuks metallist moekunstiga ning edasi suundub Hongkongi, et esineda AI disaini- ja moeprogrammi raames Hongkong Royal Palace Museum´is show´l, kuhu tulevad kokku noored talendid.
Räägi meile endast!
Olen Tartust pärit. Seal 12 klassi koolis käinud ja koroona-ajal endale õmblemise hobiks leidnud ja selle kaudu moekunsti leidnud. Siis tuli otsus kandideerida EKA-sse ja vaadata, et kas saab moekunsti sisse, see tähendab moedisaini. Nad võtsid vastu ja pärast seda on mu elu ainult ülesmäge läinud. Hetkel olen kolmanda kursuse tudeng. Parasjagu küll olen ERASMUS õpingutel Milanos sügissemestriks. Jaanuari lõpus – veebruari alguses teen oma viimased eksamid ja tulen korraks Eestisse tagasi. Kevad on reisimist täis. Pariisis on kangamess, lisaks kandideerisin Hongkongi ühte AI-ga seotud disaini- ja moeloomisprogrammi. Märtsis on Hongkongis moenäitus. Siis vaatab edasi, mis see eluke toob.
PAULINE ÖÖPIK
TARTU VAADE, 2024. 35MM FILM.
Kus sa Milanos õpid?
Politecnico di Milano´s kolmandal kursusel moedisaini. Hetkel tegelen kudumitega. Neil on moekunst, aksessuaarikunst ja kudumid eraldi. Ma olen kudumite kursusel, hetkel teen kudumikollektsiooni.
Mulle meeldib Itaalia kultuur ja inimesed ja kõik see, ma tahtsin ennast sellega ümbritseda. Samas mul on tugev töödistsipliin. Mul oli suur kartus, et Itaalias on vaid siesta ja siesta, võib-olla tööd teha ei saagi. Aga kui käisime EKA-ga Milano nahamessil ja külastasime ka seda kooli siin, siis mul tekkis äratundmismoment: siin nad peavad kellast lugu, tulevad ja teevad. Ma tulin kohe siia.
Kuidas sa moekunsti juurde jõudsid?
Käsitöö on mu elus olnud väga pikalt. See tuli suures osas emalt, kes pidavalt nokitses midagi teha. Siis ma tegin ka. Näiteks siin Itaalias: itaallased õppisid esimest korda käsitsi kuduma. Ma sain neid õpetada, sest olen ise viieaastasest peale kudunud. Käsitööoskus tuli emapiimaga. Ma olen käelist osav ka. Koroonaajal oli palju aega, õmblusmasin oli nurgas ja hakkasin pihta. Vanem vend tegeles ka disainiga. Tundsin, et tahan venna silmis olla tore ja lahe ja tubli. Niisiis läksin natuke samas suunas. Ja see toimis. Hakkasingi asju tegema.
Kasutasin vanu kangaid, erinevaid rõivaid, tegin neid uueks, leidsin uut kasutust
Esimesed õmblustööd muidugi ei kannata kriitikat. Aga mida rohkem teha, seda paremaks saad. Kasutasin vanu kangaid, erinevaid rõivaid, tegin neid uueks, leidsin uut kasutust. Taaskasutuse aspekt on mul varajasest staadiumist olnud. Tegelikult oli mul plaan minna lavakasse. Nemad said sisseastumiseksamite teises voorus aru, et nemad mind ei taha. Mina sain teises voorus aru, et mina sinna ei kuulu. Meil oli ühine arusaamine, et oli meeldiv, aga ei. Siis hakkasid EKA katsed. Ja EKA tahtis mind!
Mis su trump oli, et sa osutusid valituks?
Mul oli suur portfoolio juba varem õmmeldud asjadest. Ja ma ütlesin, et tahan maailma muuta. Minu sisemine enesekindlus, töökus. Ma olen valmis läbi pressima kõigest, kui ma midagi väga tahan. Mitte kõigist – mulle meeldivad inimesed ja ma üritan neid enda ümber hoida. Aga muidu kõigest. Ma olin väga rahul sellega, et mind vastu võeti.
PAULINE ÖÖPIK
FOTO: ERAKOGU
Kui kaua sa oma portfooliot ette valmistasid?
Ma ei teinud otseselt tööd selle nimel, et teha endale portfoolio. Lihtsalt õmblesin magamiskottidest jopesid ja jakke, sest see tundus tore. Vaatad peale, teed paar head pilti ja ennäe, ongi päris hea asi, mida portfooliosse panna. Ma nii ei mõelnud, et nüüd teen ekstra portfoolio jaoks asju. Ma tegin asju enda jaoks ja need läksid portfooliosse. Mitme aasta jagu töid läks portfooliosse.
Mis on sinu lemmiktöö või millega sa oled eriti rahul?
ERKI moeshow´l olnud debüütkollektsioon – kõik tükid minust olid sinna pandud. Sisemised tunded läksid kõik sinna. Selle lõpptervikuga olin hästi rahul. Esimese kursuse kevadsemestri eksperimentaalvormi töö, see roheline suur metallist kolakas meeldib mulle. See oli täiesti teistsugune kogemus. Moedisainerina sa ei tegele iga päev metalliga. Ja siis anti rull ketasmetalli. Oli ka teisi materjalivalikud, aga tundsin, et miks mitte teha metallist!
PAULINE ÖÖPIK
KOLLEKTSIOON "RÜPES", 2024.
Kuidas see metallist moe loomine käis?
Oli selline ketas. Ribakardina metall, aga see ei olnud tükkideks lõigatud, seepärast tuligi rullis. Siis said ise valida, kui suuri ribasid tahad. Me olime kursavenna korteris, istusime aknalaual ja põletasime mingeid kangad. Tegime kanganäidiseid kõigest, mis meile anti. Võtsime jupikesi ja vaatasime, mis saab. Võtsin ka veidi metalli ja vaatasin, kuidas oleks huvitav kahte metallitükki omavahel kokku panna, et säiliks mingisugune painduvus. Heegeldasin metallitükid omavahel kokku. Tegin metalli auke ja õmblesin läbi, nii sai tükke rahulikult kokku heegeldada. Sellest sündis korseti osa, kokku heegeldatud metall. Lõng annab otsad, sest metall ikkagi sööb lõnga, aga see on kunst, peabki lagunema. Meil oli õppejõud, juhendaja Liisi Eesmaa, kes ei tahtnud ühtegi joonist, esimese asjana olid kanga- või materjalikatsetused.
Teema oli orgaanika, tehisorgaanika. Võtsin inspiratsiooni puuseene poolsilindrilisest vormist
Ja siis tuli hästi suuri vorme teha. Suuremaks, veel suuremaks! Nii kuidagi tekkis. Teema oli orgaanika, tehisorgaanika. Võtsin inspiratsiooni puuseene poolsilindrilisest vormist. Siis tuli leiutama hakata, et kuidas seda päriselt üksteise külge kinnitada. Üritasin teibiga ja teibita ning võtsin kruvid ja mutrid mängu. Ja kruvid ja mutrid tundusid õige lahendus. Kui metall, siis ikkagi täielikult metall. Selle saab algosadeks lahti võtta – kui võtta kruvid välja, saab selle lihtsalt kokku voltida. Alguses oli mul põhivorm, ümarvorm. Katsetasin väiksematega. Järsku tulin selle suurega välja ja siis see suur kuidagi jäi. Ja siis tegin neid suuri hästi palju.
Sa said oma metallist moekunstiga ju lausa tuntuks!
See sai suure plakati peale. Viru keskuses oli kaks nädalat näitus. Disaininädalal septembris oli näitus Krulli kvartalis üleval. Seda on päris palju kommenteeritud. Näitusega sai meediasse minna, kõigile kuulutada, et me teeme näituse, tulge vaatama. Nüüd see seisab mul niisama, võtab ruumi. Tahaksin selle kellelegi ära anda või maha müüa. Olen hetkel mõelnud Poco peale Rottermanis, Pop and Contemporary Art Museum´i. Äkki nad tahaksid seda? See on selline popkunsti sugemetega, kärts värv ja suured vormid. Mulle väga meeldib metallikunst, aga ka puutöö. Ma ei piirdu ainult lõngade ja kangastega. Augustis Sirrusse projektis tegime lowtech jalanõusid – puutallaga kottasid. Sealt kindlasti areneb midagi edasi. Olen kindel, et puit tuleb moodi ja kindlasti ka metall mingites vormides. See roheline kolakas on samas ikkagi kunstiteos, mitte kantav variant.
PAULINE ÖÖPIK
LOWTECH FOOTWEAR, 2024. PUIT, KOOTUD PUUVILL, VILL.
Kuidas sa sellesse Hongkongi AI disaini- ja moeloomisprogrammi sattusid?
Tegin oma ERKI kollektsiooni ära, see põhines Eesti etnograafial, mulle südamelähedasel teemal. Kuidagi jõudis Hongkongi projekti link mu põhiprofessorini ja ta saatis selle mulle edasi. Tundus huvitav, sest neil on Hongkongi polütehnikumi ja Royal College of Arts´i research programme, kus nad töötavad välja AI-il põhineva moeassistendi – platvormi, millega saab kollektsioone väga kiiresti ja lihtsalt genereerida. Kiirus on siin põhiline. See genereerib sulle kollektsiooni sekunditega. Ma saatsin Hongkongi oma portfoolio, lühikese eluloo ja kirjelduse oma disainikäekirjast, ja saingi.
Ma proovin kõigis projektides kasutada ainult naturaalsed kangaid
Minu suurimaks väärtuseks on jätkusuutlikkus, naturaalsed kangad. Ma proovin kõigis projektides kasutada ainult naturaalsed kangaid. ERKI kollektsioon oli tehtud naturaalsetest kangastest, kudumikollektsioon tuleb naturaalsetest materjalidest ning Hongkongi kollektsioon ka. Kultuuri teema meeldis neile ilmselt ka, sain viidata oma eesti etnograafiast inspireeritud kollektsioonile. Töökas peab olema, tegema. Terve novembrikuu oli selle kollektsiooni disainimiseks. Jaanuariks tuleb see kollektsioon valmis teha, neli komplekti, ja Hongkongi saata. 11. märtsil on Hongkong Royal Palace Museum´is show, kuhu tulevad kõik kümme noort talenti, kes sinna valiti, lisaks viis päris moekunstnikku.
Tallinn, Milaano, Hongkong... Kuhu edasi?
Me saame rääkida vaid sellest, mis on juba tehtud. Ega ma palju ette ei mõtle, sest hetkel on kõik väga sujuvalt läinud. Ma lihtsalt hüppan lainele ja surfan rõõmsalt edasi. Kui pakkumine tuleb, ma vaatan, kas mul on aega ja võimalusi. Kui vähegi on, ma teen, hakkan pihta.