.jpg)
TEKST: PAUL KORMAŠOV, TOIMETAS: KRISTEL KALJUND
NOOR KUNST 2 | 24
FOTO: PAUL KORMAŠOV
MAAL | IDENTITEET
Paul Kormašov
IDENTITEET
Ma kindlasti defineerin ennast Eesti kunstnikuna
Maalikunstnik Paul Kormašov on Berliinis elanud 10 aastat. Ta usub, et isegi kui ta elaks siin 20 aastat, siis Berliini kunstnik olemine on mööduv, aga Eesti kunstnikuks olemine jääb alatiseks.
Ega ma igapäevaselt sellel teemal ei mõtle, et kuhu ma rahvuse koha pealt või linna mõttes täpselt kuulun. Ma lihtsalt elan siin Berliinis oma elu, mul on mõtted, mida ma tahan maalida ja siis ma otsin võimalusi, kus ma saan neid maale eksponeerida. Kui sellel teemal mõelda... Ma kindlasti defineerin ennast Eesti kunstnikuna. Ma olen ikkagi seal sündinud, üles kasvanud ja ka praegu on mul suur osa näitustegevusest Eestis.
Ükskõik kus maailmanurgas ma ka ei elaks, ma olen Eesti kunstnik alatiseks
Berliini kunstnik olen ma ka, aga ainult senikaua, kuni ma siin elan. Praegu olen ma siin elanud 10 aastat. Aga ma arvan, et isegi kui ma elan siin 20 aastat, siis Berliini kunstnik olemine on mööduv, aga Eesti kunstnikuks olemine jääb alatiseks minuga. Ükskõik kus maailmanurgas ma ka ei elaks, ma olen Eesti kunstnik alatiseks, sest eestlasena olen ma sündinud ja kasvanud.
MAANDUMINE, 2024. AKRÜÜL LÕUENDIL. 55 X 55 CM.
PAUL KORMAŠOV
Praegu olen puhtalt maalikunstnik. See on umbes 2,5 aastat nii olnud, et ma olen ainult kunstiga tegelenud. Varem on mul olnud erinevaid kõrvaltöid. Berliini algusaastatel töötasin kokana, olen siin ka ehitusel töötanud – koroona ajal, kui restoranid kinni läksid. Selliseid juhutöid olen teinud. Mingil hetkel võtsin vastu otsuse… Natuke hakkas kunstimüüki tekkima ja oli väga raske mitme ameti vahel – kunstniku töö ja kõrvaltöö. Tegin paar aastat umbes 70-tunniseid töönädalaid, kuni sain aru, et ma lihtsalt ei jaksa. Võtsin julguse kokku ja tulin töölt ära ja keskendusin kunstile… Praegu on see risk ennast õigustanud.
2015. aasta kevadel saabusin siia Berliini. See linnakeskkond, see oli kuidagi nii võluv, see melu… Eestiga võrreldes, Tallinnaga võrreldes, kus ma üles kasvasin… See oli suurem, tundus vähemalt. Suurem, elavam, rahvusvahelisem. Tekitas põnevust. Mõtlesin, et proovin seda. Mul polnud üldse plaani, et jään nii kauaks siia. Ma mõtlesin, et proovin näiteks ühe aasta, saan selle linna tunde kätte ja siis lähen koju tagasi. Kui aasta täis sai, siis ma tundsin, et on veel nii palju, mida avastada, et ma ei tahtnud kuidagi tagasi minna. Juured kasvasid alla.
Praegu olen siin ja lõppkuupäeva ei paista
Üks tegur, mis aitab, on kindlasti see, et Berliin on Eestile nii lähedal. Ma käin aastas mitu korda seal, saan peret näha, vanu sõpru. Kui oleksin kuskil kaugemal, võibolla ma ei suudaks nii. Praegu olen siin ja lõppkuupäeva ei paista. Eks ongi huvitav, et ei tea, mis saab. Vabalt võib tulla mingi sündmus, mis on nagu märk, et peab koju tagasi minema.
Ma õppisin Tartus, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis… Kui ma gümnaasiumi lõpetasin, oli kaks varianti, kas EKA või Tartu. Midagi muud ma ei kaalunud, ma tahtsin kunsti teha. EKA-sse ma tollal ei proovinud, olin terve elu Tallinnas elanud, mõtlesin, et võiks kusagil mujal olla. Tegin katsed ainult kunstikooli, sain viimasele tasuta kohale, ainult ühe punktiga minust järgmise inimese ees. See otsustas, et ma üldse ülikooli läksin. Midagi muud ma teha ei tahtnud.
PAUL KORMAŠOV
FOTO: PAUL KORMAŠOV
Ma arvan, et olen mõnes mõttes terve elu kunsti teinud, lapsest peale. Mäletan ühte konkreetsemat hetke, 2004. aastal vist, kui nõudsin sünnipäevakingiks välja väikese molberti, mille sain oma vanaisalt. Siis ma hakkasin teadlikumalt katsetama, nt suvel maal tegin väikeseid loodusmaale või talvel talvemaale aiast. Ma ei nimetaks seda tõsiseks tegevuseks, sest ma tegin seda harva, aga oma peas oli otsus tehtud, et ma tahan sellega edasi minna. Siis oligi järgmine samm kunstikool. Pärast seda oli raske, sest kool oli lõpetatud, aga ega kunstiharidusega midagi teha ei olnud. See oli raske, pidin kohe tööle minema ja selle kõrvalt edasi maalima, õhtuti ja nädalavahetuseti. Koolilõpetamisest täiskohaga kunstnikuks saamiseni läks 10 aastat. Pikk tee.
Igal inimesel, sh kunstnikul, on oluline aru saada, mis on tema tugevused. Kui ma kunstikooli ajal nägin, mida teised teevad ja mida mina teen, siis ma sain aru, et ma ei ole just meeletult andekas, aga mul on keskmisest tugevam värvitunnetus, mis suunas mind maalimise suunas. Sain aru, et kui ma seda edasi arendan, siis see võib millekski kujuneda. Mul on värvitunnetus, ma olen hästi kangekaelne ja kannatlik.
Paljud kunstnikud, kes on siia üle maailma kokku tulnud, müüvad riikidesse, kust nad on tulnud
Berliin on tuntud selle poolest, et siin on väga keeruline kunsti müüa. See on linn, kus on hea luua – siin on hästi palju kunstnikke, Berliin on juba aastakümneid olnud loovatele inimestele sobiv keskkond. Väidetavalt ainult kuskil 15% siinsetest kunstnikest elab puhtalt kunstist ära ja ka neil on suurem osa müüki väljaspool Berliini. Siin on küll palju edukaid rahvusvaheliselt mainekaid galeriisid, minu teada nendegi müügid on kas teistesse riikidesse või jõukamatesse Saksa linnadesse, nagu München, Stuttgart, Frankfurt. Nendesse müüakse rohkem. Paljud kunstnikud, kes on siia üle maailma kokku tulnud, müüvad riikidesse, kust nad on tulnud. Minulgi on suurem osa müügist Eestis. See on tavaline, et siin luuakse hästi palju, aga ostujõuline publik on mujal. Hästi palju erineval tasemel kunstiüritusi ja neile kõigile on publikut, aga sinna minnakse ainult sotsialiseeruma, mitte kunsti hankima.
Nooremast east mäletan manitsusi, et ära hakka kunstiga tegelema, sellega on raske elatist teenida, kedagi ei huvita. Siin tuli mängu mu enda kangekaelsus, et ma tahan ja leian võimaluse. Mingis mõttes on perekond ikka abiks, kui ma näiteks siit eemalt korraldan näituse Eestis, siis ma saan näituste vahel vanemate juures maale hoida. Mu isa aitab mind peaaegu alati näituste kujundamisega, ütleb, kuhu mis maal läheb, kuidas kujundame plakati, etiketid. See kõik ikkagi aitab kaasa, et perekonnas on see kogemus olemas. Puht korraldusliku poole pealt.
Kui ma vaatan oma maale ajast, kui elasin veel Eestis, eriti kõige varasemaid, siis oli seal ikkagi palju vanaisa ja onu maalide jäljendada püüdmist
Selle poole pealt, kuidas tänapäeval kunstnikuks saada... Selle pidin ikkagi ise välja mõtlema. Berliini tulemine oli siin suuresti abiks. Kui ma vaatan oma maale ajast, kui elasin veel Eestis, eriti kõige varasemaid, siis oli seal ikkagi palju vanaisa ja onu maalide jäljendada püüdmist, alateadlikult. Aga siin, kodustest mõjutustest natuke eemal… See võimaldas mul leida rohkem, kes ma ise olen, mis on mu enda käekiri väljaspool neid mõjutusi.
Minu eesmärk on luua teoseid, mis inimesi kõnetavad ja mis ei ole väga depressiivsed. Mulle tundub, et juba piisavalt palju on loomingut, mis rõhub ühiskonna kitsaskohtadele ja süngematele teemadele. Ma ei tunne, et peaksin sinna midagi lisama. Seetõttu töötan tihti helgemates toonides, et kui teosed inimestele koju jõuavad, siis lisavad need sinna värskust ja rõõmu. Püüan need teha visuaalselt huvitava keelega, et oleks palju detaile, palju peidetud motiive, et inimestel oleks huvitav neid pikka aega vaadata. Et kui teosed on seina peal, siis eri päevadel, eri meeleolu, eri valgusega paistaksid need vaatajale natuke teistmoodi, natuke uutmoodi. Et tuttavliku motiivi seest oleks alati võimalik leida midagi uut, midagi üllatavat.
Kavatsen maalida nii kaua, kui vähegi võimalik. Ma ei kujuta ette, et ma seda ühel hetkel enam ei teeks. Kunstniku töö sihtpunkt ongi töö ise. See, et saab loomingut teha, see ongi sihtpunkt, kuhu iga kunstnik tahab jõuda. Kunstnikutööst on aastatega kasvanud mu olemuse kese.
RINGIDES, 2023. AKRÜÜL LÕUENDIL. 120 X 120 CM.
PAUL KORMAŠOV
MAASIKANAINE, 2023. AKRÜÜL LÕUENDIL. 110 X 140 CM.
PAUL KORMAŠOV
Maalikunstnik Paul Kormašovi loominguga saab tutvuda kunstniku kodulehel: