TEKST: NK, TOIMETAS: NK
FOTO: PRIIT PALOMETS
NOOR KUNST 1 | 24
FILM | SUUR INTERVJUU
proovin kõike näha veidikene kergemalt kui teised, aga mitte vähem tõsiselt
Oskar Stolovits:
Filmakademie Baden Württemberg´i filmitudeng Oskar Stolovits avab julge vaheda pilguga enese filmiloojaks kujunemist Saksamaale kolinud eesti lapsena, uuel kodumaal eduka noore mustkunstnikuna, meie tulevikulootusena Euroopa filmis.
Kui sul on kolm lauset, et öelda, kust sa tuled, kes sa oled ja kuhu sa lähed...
Kes ma ikka olen - olengi Oskar. Nüüd tuleb ilmselt midagi tarka välja mõelda... Olen Eestis sündinud ja kasvanud, kuni ma sain kaksteist ja me kolisime Saksamaale. Ma tegelesin päris pikka aega ja päris edukalt mustkunstiga. Nüüd olen Filmakademie Baden Württemberg´i filmitudeng ja tahan filme teha.
Mustkunst tuli sinu noorde ellu väga varakult – või läksid sina mustkunsti juurde?
Ma arvan, et mustkunsti juurde viis mind see, et kui ma olin noorem, neliteist-viisteist, mul mingit hobi või erilist eriala ei olnud. Käisin koolis või mängisin arvutis. Midagi muud ka nagu teha polnud ja siis ma mõtlesin, et niimoodi see edasi minna küll ei saa, tuleb leida endale hobi. Ma olin varem mustkunstiga veidike tegelenud, mõnda kaarditrikki õppinud. Siis ma näitasin ühele tolleaegsele sõbrale ühe triki. Mingi suvalise triki lihtsalt ja ta üldse ei saanud aru, kuidas ma seda tegin. See andis mulle mingis mõttes võimu – oli kaheksas klass ja ma olin uus ka selles klassis – inimesed ei teadnud, kuidas ma teen seda. Ma arvan, et sealt kõik umbes algaski, mis on tagantjärele vaadates ikkagi see, et ahhaa, tahad olla võimas ja iseennast profileerida – kuna sa ei tunne ennast väga tugevalt, siis sellepärast otsid endale midagi, kus sa saad ennast võimsana tunda.
Sest mustkunst annab sulle mingisuguse eriline võime, mida teised ei valda?
Jah. Või pigem nagu teadmised või oskused, mida teised ei valda ja mis on nagu veidi müstilised. Sest pole aru saada, kuidas seda osata või kus seda üldse õppida saab.
OSKAR STOLOVITS
FOTO: PRIIT PALOMETS
Kas filmikunst pole samuti müstiline, kui sa lood võib-olla uue elu, lausa uue maalima?
Jah. Filmi tegemine on väga mustkunsti moodi, hästi müstiline. Selle tõttu, et keegi väga ju ei näe, kuidas filmi tehakse. Lõpuks sa vaatad küll mingit filmi, aga kuidas see täpselt tekib, seda paljud inimesed ei tea. Üks kõige esimesi suuri filmitegijaid, Georges Méliès, oli mustkunstnik, kes läks samuti mustkunsti pealt üle filmindusele. Väga paljud filmiillusioonid on tema välja mõeldud.
Kuidas sa praegu ennast nimetad, kas sa oled filmilooja või oled mustkunstnik?
Ongi väga raske ennast kuhugi kategoriseerida, ma ei oskagi öelda. On ka imelik enda kohta öelda, et ahah, ma olen nüüd suur kunstnik või mida iganes, või kunstnik üldse. Mulle tundub see väga enesekeskne vaatamine. Üks mu hea sõber ütles kunagi, et sa oled siis kunstnik, kui keegi teine ütleb sinu kohta, et sa oled kunstnik. Mina seda ise öelda ei saa.
Ikkagi, sa õpid nüüd väga tunnustatud filmiakadeemias. Kuidas sul õnnestus sinna sisse saada? Mis trikke sa selleks kasutasid?
Filmiakadeemiasse sissesaamine ei ole selline õnnemäng, kui üldiselt arvatakse. Või tegelikult nagu on ka... Aga ma ei tea, kas õnn on õige sõna. Igal juhul mina sain alles siis sisse, kui mulle jõudis kohale, et vahet pole, kas saan või ei saa. Mul oli teatud faas, mingi paar kuud, umbes aasta enne akadeemiat, kui mu terve iseloom põhines filmi tegemisel või filmis töötamisel ja see oli siis maailma tähtsaim asi, et ma pean sinna kooli saama. Aga kui mind Berliinis vastu ei võetud – ma kandideerisin nelja parimasse filmikõrgkooli Saksamaal –, siis mul nagu selgines, et ahjaa, vahet ju ei ole, kas mind võetakse või ei võeta, ma saan filme teha ikkagi ja mu eneseväärtus ei tohiks põhineda sellel, kas ma nüüd saan sisse või ei saa.
Peab kuidagi nautima ka seda momenti, seda mängu, kus sa oled osaleja
Aga nüüd, kui seda kuidagi ratsionaalsemalt tagantjärele analüüsida, siis need nõuded olid ju sellised, et pidi mingi aasta aega töötama, et üldse esimesse vooru kandideerida. Pidin näitama, et ma nüüd olen seal-ja-seal töötanud ja töötunnistused esitama. Siis ma töötasingi umbes kolmes firmas. Ma tegin Saksamaa Galileod, siis tegin dokumentaalfilme, Arte jaoks. See tähendab, tegin kaastööd. Käisin ka Eestis töötamas, kuu aega Allfilmis, mis on minu meelest üks Eesti kõige suuremaid filmiproduktsioonifirmasid ja teinud suuremaid Eesti filme. Ühesõnaga, kogusin kogemust ja kandideerisin uuesti. Pidin kirjutama motivatsioonikirja ja tegema ka filme. Siis kutsuti kohale, vestlusele. Tegin selle triki, et ma kirjutasin oma CV-sse, et töötasin Eestis. Selleks et näidata, ahaa, ma olen Eestis sündinud ja eestlane ning olen Eestis tööd ka teinud ja tean ka seda teistsugust filmimaailma seal. See mõjus.
​
Vestluses küsiti igasugust filminduse kohta. Nad tegid seda good-cop-bad-cop’i, üks oli hästi kuri ja teine oli hästi armas. Mingi kümnekesi istuvad su ees ja sa istud kuskil mujal kolm meetrit eemal ning siis küsitletakse sind. Aga ma sain tookord päris hästi nendega hakkama, erilisi raskusi ei olnud. Peab kuidagi nautima ka seda momenti, seda mängu, kus sa oled osaleja.
OSKAR STOLOVITS
FOTO: PRIIT PALOMETS
Kui see saladus pole: mida sa oma motivatsioonikirja kirjutasid, et miks film?
Noh, ma usun, et igaüks võib ju motivatsioonikirja basic sisu endale välja guugeldada. Aga ma arvan, et sa ennast väga hästi ei müü.
​
See, mida mina kirjutasin motivatsioonikirjas, on väga isiklik. Ma proovisin ennast, oma iseloomu, sinna kõige paremini sisse tuua. Kirjutasin naljakalt ja lopsakalt ja... eneseirooniliselt ning see mõjus hästi. Sest paljud teised kirjutavad pikki tekste, kuidas nad filmi nii väga armastavad, aga eks iga inimene armastab filmi, kui ta juba tahab filmiakadeemiasse kandideerida. Nii väga ei eristu teistest.
Mis on need sinu kui filmitegija parimad iseloomuomadused?
Ma ei tea, ma jälle arvan, et teised inimesed peaksid seda ütlema. Aga ma usun, ma oskan inimesi köita ja projekti kaasata... Pigem omaenda omadustega, sest ma nagu ennast liiga tõsiselt ei võta. Olen pigem sihukene, nagu ma ütlesin, eneseirooniline, ja proovin kõike näha veidikene kergemalt kui teised, aga samas mitte vähem tõsiselt.
Mis su eelnevast elust on sulle kõige rohkem andud? Millest sul on kõige rohkem kasu nüüd filme tehes?
Ma arvan sellest, et mu ema kasvatas mind üksi üles, sest mu isa suri, kui ma olin väike laps. See oli üks neid põhjuseid. Me kolisime Saksamaale, kui ma olin kaheteistaastane. Kui satud lapsena niivõrd võõrasse keskkonda, siis sul tekib tahtmine kompenseerida kas minevikku või isapuudust või midagi sellist. Või kui sa oled hullult populaarne koolis ja oled, ma ei tea, jalkas hea ja sa meeldid kõikidele, siis sul võib-olla sellist tahtmist ei tekigi, et sa nüüd tahad minna mingisse valdkonda, mis on stressirohke ja kus sa pead ise hästi palju panustama ja hästi usin olema. Siis võib juhtuda, et sul üldse sellist soovi ei tekigi. Ma arvan, et isiklikud teemad mängivad minu erialal vägagi kaasa.
Milline filmilooja sa tahad olla? Või juba oled?
Mind köidavad kõige rohkem filmid, mis on reaalsuse peeglid. Kui ma näen ekraanil päris elu, siis see vaimustab mind kõige rohkem. Ma õpin praegu küll produktsiooni, aga ma õpin produktsiooni selle mõttega, et kui ma olen ise produtsent, siis ma saan ennast režissööriks ja stsenaristiks palgata ja ise rohkem vabadusi saada oma loomingus. Võrreldes teistega, kes õpivad režissööriks ja siis võib-olla ei löö läbi ning peavad tegema näiteks televisioonile filme, mis ei ole minu eesmärk.
​
Ma usun, et ma saan niimoodi oma tulevikku kõige rohkem kindlustada, kui ma olen ka produtsent ja saan omaenda filme produtseerida. Siis ma pole sunnitud teisi produtsente leidma, kes minusse usuksid.
Meeldivad elus need väiksed momendid, mis mõjuvad nagu väga banaalsed, aga samas kõige paremini seletavad lahti elu või elu absurdsuse
See maailm, mida sina oma filmides peegeldaksid – mis sulle seal meeldib ja mis ei meeldi?
Mulle meeldivad elus need väiksed momendid, mis mõjuvad nagu väga banaalsed, aga samas kõige paremini seletavad lahti elu või elu absurdsuse... Eelmisel aastal tuli välja Wim Wendersi film Perfect Days, kus on juttu ühest jaapanlasest, kes on koristaja, ta koristab terve päev avalikke tualette. Kuigi ta päevad on monotoonsed, leiab ta igas päevas ilu ja need väikesed momendid, mis rutiinist välja viivad, on selles filmis elu mõte. Elu on nii ilus, et igasugused eluetapid, mis võivad olla ka kurvad, on väärt, et neid näidata ja uude konteksti panna.
Niisiis, kas esteetiline nauding või jõhker ausus – kumma sa valid oma filmikeeleks? Või ütle kolmas valik.
Ütlen absurd. Absurdsus võib olla ka esteetiliselt ilus, aga ei pea. See võib olla aus, aga võib ka vale olla.
Kas on üldse midagi, mille vastu sa oled?
Ma arvan, et filmitegijana millegi vastu väga ei saagi olla, sest siis sa piirad ennast. Iga inimest peaks vaatama, mitte hindama. Muidu ei saa ju filme teha, kui sul on juba mingi teatud ja hästi kinnine arvamus asjadest ja su vaade ei ole avatud.
Jah, filmikunst ei saa ikkagi olla see kirves, millega, sest siis ta on propaganda või mingi muu moraalinorm.
No võib ka kirvega, aga ma arvan, et see väga edasi ei vii. Inimesed, kellel on seesama arvamus, ütlevad, et jah, mulle meeldib, ja inimesed, kellel on teine arvamus, neile ei meeldi... See oleks nagu, ma ei tea... filmi tegemine mulli jaoks, kellel juba niikuinii see arvamus on ja keda enam enda poole võitma ei pea.
Kellele sina oma filme tahaksid luua?
Ma muidugi tahaks teha filme, mis mulle endale ka meeldivad ja mida mulle meeldiks vaadata, kui keegi teine need teeks. Eesmärk on minu maitse ja minu... Aga filme üksi ei tehta. Filmi taga on alati meeskond.
Mitte mõelda nii väga tulevikule, et mis sellest filmist võiks saada
Palju on sinusarnaseid, kellele meeldib see, mis sulle meeldib?
Noh, seda kunagi ei tea, kui palju neid inimesi on. Ega igaühele meeldida ei saa, muidu oleks ju igav. Eesmärk on luua pärast ülikooli enda firma ja teha enda filme. Aga nagu mingi konkreetne eesmärk... Muidugi oleks tore, et ahah, ma nüüd teen filmi ja see läheb Berlinalele või Cannes’i või jookseb igas kinos maailmas... Ma arvan, et sihukeste eesmärkidega mitte kuhugi ei jõuta. Sest mitte keegi ei tee filmi mõttega, et ah ma nüüd teen filmi, mis meeldib žüriile ja siis ma äkki võidangi mingi... Igaüks teeb filmi, mis teda huvitab, mis talle meeldib ja kui see on väga isiklik, alles siis see saab teistele inimestele ka korda minna. Minu meelest ainult sellise mõteviisiga või protsessiga saab kaugele jõuda – esmalt enda jaoks teha ja mitte teiste jaoks. Anda endast parim. Mitte mõelda nii väga tulevikule, et mis sellest filmist võiks saada. Sest siis vist ollaksegi rahulolematu enda tulemustega, kui sa mingeid seatud eesmärke ei saavuta ja neid eesmärke, mis sa saavutad, sa siis nii väga ei hinda.
Kuivõrd sa tunned, et sulle tuleb kasuks see, et sinus on mitu kultuuridimensiooni?
Ma arvan, et mida rohkem perspektiive inimesel on, seda mitmekülgsemalt ta mõtleb. Aga mida selle mitmekülgsusega peale hakata, eks see kujuneb välja. Tundub küll, et kui nii noorelt on juba nii mitu perspektiivi ära nähtud, siis see lihtsasti viib selleni, et annab mingis mõttes rohkem empaatiat, sest sa saad teistesse inimestesse sisse ja nende perspektiivist asju näha, mis on filmi tegemiseks väga vajalik oskus.
​
Üks õppejõud Berliini filmikoolis ütles, kui küsiti, mis on film, et vastus sellele küsimusele on, et mis on inimene. See on küll hästi üldine vastus, aga arvan, et samas ka mitte.
HOF 2024: SECHSHUNDERT WARM, 2024, LÜHIFILM, FILMAKADEMIE BADEN-WÜRTTEMBERG
REŽISSÖÖR: OSKAR STOLOVITS
PLAKAT: LARA M. CARRÀ, FILMAKADEMIE BADEN-WÜRTTEMBERG