TEKST: KRISTEL KALJUND, TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 2 | 25
FOTO: PRIIT PALOMETS
INTERDISTSIPLINAARNE | PERSOONILUGU
Mia Tamme:
asjad hakkavad peale millestki,
millest ma päriselt aru ei saa
PERSOONILUGU
Ta on visuaalne uurija ja eksperimentaalne filmitegija, lugude jutustaja ja interdistsiplinaarne kunstnik. Tegeleb etnograafilise uurimistööga, sotsiaalse disaini ja autofiktsiooniga, et luua sidemeid saarte ja armsate kogukondade inimestega. Uurib pärimust ja analüüsib, kuidas rahvuslikud esemed ja pärimuslood kujundavad inimese identiteeti. Ta on Mia Tamme.
Disaineritaustaga kunstnik
Olles ise otsapidi folklorist, köitsid mu tähelepanu Mia veebilehel üleval olevad Haapsalu sallid, mis on integreeritud kunstiteostesse. Ei ole küll kohe aru saada, mismoodi need sinna saanud on... Pikema kirjavahetuse tulemusel kohtume virtuaalseks intervjuuks.
Mia on hoopis teistsugune, kui sallid sugereerisid: ta on avatud, suur suhtleja, narratiivne inimene, kelle jaoks on kunsti sõnaline pool oluline. Enda defineerimisest arvab ta ise nii: „Mul on graafilise disaini taust. Disainis sa oled alati kellegagi koostöös – sa reageerid alati millegi peale, seisad teiste inimeste häälte eest – see on teistmoodi kui kunstivaldkonnas. See suhtumine on minuga. Nagu ka meediumi vahetamine olenevalt sellest, millega ma töötan. Iga olukord nõuab erinevat viisi asja öelda. Teekond, uurimuslik osa, venib mul kõige pikemaks, hakkab defineerima meediumi, millega ma töötan. Sellepärast ongi raske öelda, et mis see täpselt on või mis meediumiga ma töötan – see kasvab iga töö käigus välja. Sellepärast mul ongi nii palju erinevaid meediume.“
Muutmine, versioonides töötamine
on mulle hästi meelepärane
Mia jaoks on kõige armsam uurimusosa, mis hõlmab inimestega koos töötamist – pikk protsess, mis võimaldab enda sees ja endast väljapoole töötada, et mõista ja aru saada. See, kuidas kõik lõpuks välja kukub või teisteni jõuab, muutub, aga protsess on iga töö puhul sarnane. Kokku on kõik, nagu Mia ütleb, „sujuv üleminek ühest kohast teise ja kuidas ma navigeerin nende teadmiste vahel.“
Näitus Hobusepea galeriis
Mia kinnitab, et tema jaoks hakkavad asjad peale millestki, mida ta ei mõista – tal tekib millegi vastu huvi ja kuna ta ei saa täpselt aru, mille vastu, siis hakkab ta uurima ja puurima. Just huvi aru saada, mida ta teeb ja miks see teda huvitab, hoiab asjad käigus. Kui ta on põhjani jõudnud ja aru saab, hakkab tal igav – aeg on liikuda uude projekti.
Hästi tuleb see välja aastaid kestnud tööst Haapsalu sallidest. Alles viiendal aastal Haapsalu Pitsikeskusega koostööd tehes sai ta aru, mis seal on, mis teda huvitab. Ta naasis Haapsallu ikka ja jälle, püüdis neist filmi teha, kirjutada – kuni taipas, et see, mis tema huvi algselt köitis, on see, kuidas sealne kogukond toimib. Alles siis, kui pika protsessi tulemusena leidis aset näitus Hobusepea galeriis, kus tal oli aega kõik kokku panna, sai ta sisemiselt aru, mida ta nende sallidega kõik need aastad teinud oli. Arusaamine viis selleni, et ta hakkas lõpuks kuduma oma esimest salli. Tekstiilid on jätkuvalt osa tema loomingust. Ta on kirjutanud tekstiilidest ja tekstiili ajaloost ja võtnud isegi teooriakursuseid.
MIA TAMME JA DELPHINE LEJEUNE NÄITUS HOBUSEPEA GALERIIS (2024)
FOTO: KUVATÕMMIS, INSTAGRAM
Viimastel kuudel ongi tekstiilid põhiline, mida ta teeb – kudumine täidab ta päevad, tal on kangastelgedel mitu teost – uued asjad sünnivad. Mia näitused on aga sageli asjadest, mis on sündinud varasemal ajahetkel, ja nii tunneb ta, et kui ta paneb üles näitust teosest, mis on teinud paar aastat tagasi, on teose sees tema oma eelmises versioonis: „Vahel on kriipiv tunne, et ma olen hoopis teine inimene, ma ei usu seda enam. Näiteks Haapsalu sallide tööd on palju konservatiivsemalt feministlikumad, kui ma nüüd olen. Mitte et need oleks konservatiivsed. Mu enda seisukohad on muutunud selle aja jooksul, kui ma olen teosega koos kasvanud. Muutmine, versioonides töötamine on mulle hästi meelepärane. Minna tagasi vanade asjade juurde. Kirjutada asju ümber, teha asju ümber.“
Kunsti, arhitektuuri ning looduse vahel
Ka Mia teine suurem projekt oli seotud kogukondadega, seekord Hiiumaal, kus ta oli KORDONair residentuuris. KORDONair on põnev koht, mis näeb ennast lingina kaasaegse kunsti, arhitektuuri ja ruumi ning looduse vahel. Ajaloolises tsaariaegses rannavalve kordonihoones paiknev interdistsiplinaarne residentuur pakub elu- ja loometingimusi meid ümbritseva ruumi (ümber)mõtestamiseks kontaktis, saareelanikega.
MIA TAMME
FOTO: PRIIT PALOMETS
Mia jaoks algas kõik taas narratiivist: „Kogukondades on asju, millest ei räägita. Mu vanaema hakkas läbi füüsilise objekti – Haapsalu salli – rääkima lugu perekonna ajaloost. Inimesed kolisid Hiiumaalt Vormsile, sest keegi hakkas semmima ühe sõduriga. See oli täielik patt ja juhtus midagi, mis on ikka veel hägune, isegi vanaema ei tea seda. Umbes viis põlve tagasi koliti Kalamajja, kus minagi olen üles kasvanud. Mere ääres elamine on jäänud ja oluline. Identiteet on seal. Ma tegin Hiiumaal palju intervjuusid kohalikega ja nad ütlesid, et sa oled alles siis hiidlane, kui oled seitse põlve Hiiumaale maetud. Mul pole mingit võimalust hiidlane olla.“
Hollandis, Belgias, Venemaal, Berliinis
Mia on elanud kaheksa aastat välismaal, suurema osa sellest Hollandis, aga ka Belgias, Venemaal, Berliinis. Selline elu paneb inimese identiteedi üle mõtisklema. Mia on palju mõelnud sellele, mida tähendab eestlaseks olemine. Mis hetkest seostub see Eestimaaga? „Igal kandil on oma ajalugu. Minu kaaslase juured on Lõuna-Eestis, seal on hoopis teine ajalugu. Isegi riigivõim oli saartega võrreldes kohati teine. Iga kant on siiani oma asi – vaatame rahvarõivaid. Ütleks, et ma pole isegi Tallinnast – ma olen Kalamajast. Kui spetsiifiline on üks koht! Teisalt see ühtlustamine, et me oleme eestlased – see ei klapi sellega, kuidas inimesed ennast näevad,“ mõtiskleb ta.
Just Mia varajane välismaal elamise kogemus – ta oli 16, kui läks ära Hollandisse, rahvusvahelisse kooli – pani ta mõtlema sellele, kes ta on: „Mul ei olnud veel enda identiteeti tekkinud. Eestis elades pole eesti keelt kõneleval inimesel, kes sulandub oma välimuse poolest ühtlasesse massi, vajadust oma identiteeti kaalutleda. Sul on koht olemas, ilma et peaksid ennast kuidagi õigustama, väljendama, põhjendama. Enne kui ma Eestist ära kolisin, oli mul sama privileeg.“
Uuesti Eestisse
Kuigi Mia kodudefinitsioon läheb lihtsasti nihkesse, sest näiteks Hollandisse ja Saksamaale naastes ei saa ta aru, kas ta on tagasi kodus või tuli kodust ära, on tema praegune elupaik Tallinn. Tagasi Eestisse kolis ta Hollandi Kunstiinstituudi magistriõppe lõpetamise järel. Ta otsustas võtta asja nii, et ei koli tagasi, vaid kolib uude kohta, ehitab kõik uuesti üles: „Olen pununud endale võrgu inimestest, kel on sarnased väärtushinnangud. Enamus suhtlusringkonda on inimesed, kes on Eestisse tagasi kolinud peale mitut põlve välismaal elamist. Või välismaalased, kes elavad Eestis. Või eestlased, kes on mitu aastat välismaal elanud. Ei ole just Eesti keskmine.“
CAN YOU CALL IT A HOME VIDEO WHEN IT IS MADE AWAY FROM HOME?
MIA TAMME
Talle on muu hulgas tekkinud sõpru inimeste seas, kes on Eestis venekeelsetes perekondades üles kasvanud. Nendega saab jagada teistsuguseks olemise positsiooni, mis tuli välismaal elamisega. Huvitav, et oma sõpradega, kes on üles kasvanud eestikeelses perekonnas väljaspool Eestit, vahetub tihtipeale vestlus inglise keele peale. Kuid inimestega, kes on Eestis venekeelses perekonnas üles kasvanud, räägitakse lõpuni välja eesti keeles, isegi kui on vaja mõnda sõna otsida... Kui palju näitab see, mis keele sa mis olukorras valid!
Enne Eestisse tagasi kolimist jõudis Mia töötada Berliinis graafilise disainerina. Kunstnikueluni jõudis ta tagasi 2023. aasta alguses Narva kunstiresidentuuris viibides. Projekt „Shining Red Star“ tegeleb paljus kinoga, mis võiks olla potentsiaalne koht integreerumiseks, erinevate kultuuride vahel lülide loomiseks. Tema üllatuseks sündis väga isiklik, paljastav teos, mis oli rohkem nagu performance, milles kustnik räägib oma kehalisest kogemusest Narvas elades, just alanud sõja taustal. See oli palju kehalisem kogemus kui tal varem oli tööd tehes olnud ja alles nüüdseks on performance saanud palju rohkem osaks tema loometööst, et mitte öelda peamiseks, mida ta teeb.
Kalavõrguteose lugu
Disaineritaustaga kunstnikuna kipub Mia ikka mõtlema, kes on tema sihtpublik. Esimene koht, kus ta seda ei teinud, olid videod, mis ta postitas Youtube´i. „Asjad hakkasid juhtuma ja neid videoid on palju näidatud artist run space´ides – kogukonnaüritustel. Sõpru on tekkinud erinevates maailma paikades nii palju, et raske on sidet pidada. Tihti tuleb frustratsioon sotsiaalmeediaga, sest see ei ole piisav, et midagi emotsionaalselt edasi anda. Videote taga oli soov tunda ühendust teistega läbi videote tegemise,“ jutustab ta.
WE HAVE NO HOME VIDEOS.
MIA TAMME
Neist väikestest videotest kasvas ootamatult välja looming: „See kalavõrkudest teos, mis ma hiljem tegin ja mis oli nüüd Kumus – see on nende koduvideotega sarnane. Lõppkokkuvõttes sai koduvideost ikkagi teos, mis ei tegele niivõrd siseringiga, vaid on väljapoole suunatud. See kasvas välja väikestest videoklippidest, mis ma postitasin. Ma ei teadnud, kuhu need mind viivad, aga need viisid mind sinna, et ma tegin neist lühifilmi.“
Väikesed armsad kogukonnad
Kogukondade teema tuleb Mia puhul välja igast projektist. Ta ise näeb seda nii: „Oluliseks osaks minu elust on saanud möödaminnes tehtavad asjad, mida ma varem ei arvestanud oma loomingulise töö alla. Hetkel olen Massia koolimajas Pärnumaal, mis on residentuur, kus peamiselt käivad kunstnikud ja muusikud. Aga see on isehoitud, siin ei ole kedagi, kes on korraldaja. Kõik, kes tulevad, hoiavad seda, panustavad sellesse, hoiavad seda kogukonda. Meil on nädalavahetusel plaanis tekstiilitöötuba. Väikesed asjad, mida ma korraldan ja olen alati teinud muude asjade kõrvalt. Olen mõelnud, et need toetavad mu põhilist kunstnikukarjääri indiviidina.“ Tundub, et need kaks asja ei ole üldse nii erinevad. On ilus, et need jõuavad kokku.
Tallinnas näiteks on Mia osa sellisest kollektiivist nagu Daylight project: „Oleme seda pea kaks aastat paari sõbraga teinud. Olin juba enne Eestisse tagasi kolimist hõlmatud erinevate ürituste korraldamisega – loenguseeriad, jutuõhtud, kväärsaun... Väikesed korduvad, üksteise hoidmise üritused väikestele ja armastele kogukondadele, suunaga sissepoole, mitte väljapoole.“ Seda õppis ta tundma Haapsalu sallide projekti käigus – Pitsikeskus on eelkõige koht, kus naised käivad koos kudumas ja alles seejärel koht, kus nad saavad salle müüa ja kus on väike muuseum.
Ääreala äärealal...
„Me teeme asju eelkõige endale ja oma väikestele kogukondadele. Siis hakkab see sealt laiali valguma. Esmane on teha midagi, et endal ja lähedastel oleks hea. Küll see lekib väljapoole. Küll sellest saab midagi suuremat ja jõuab teiste inimesteni ka.“ Tõsi ta on – Mia on väga teadlik, et ajalooliselt on kunstivormid eelkõige eksisteerinud väiksemates kogukondades ja olnud kas midagi praktilist või seotud tuju üleva hoidmise või üleminekuhetkedega eluetappide vahel. „Parim näide on pulmapidu, kus on vaja erinevaid tekstiile, head toitu, head muusikat, head tantsu – see on lihtsaim kunstivorm, mida tahaks ka aus sees hoida. Asjad, kus erinevad meediumid kohtuvad, sest sa korraldad midagi, kus sa tahad, et sul endal oleks hea ja mõnus olla ning see hakkab levima väljapoole ja saab võib-olla kunagi näituseks,“ kinnitab ta.
Kuigi paljud asjad, mida Mia teeb, on seotud kogukondadega, on tal sageli kriipiv teadmine, et ta ise paigutub kogukonna servale. „Eriti kväärkogukondades on inimesi, kes tunnevad, et nad ei kuulu sinna täielikult. Inimesed on olnud läbi oma elu erinevatel viisidel marginaliseeritud. Siis on tunne, et kas ma ikka täielikult kuulun kogukonda? Ühest küljest ma kütan kväärsauna. Ja kväärteooria – teooria haru, mis tegeleb sellega, mida tähendab kväär laiemalt kui ainult sinu soovidentiteet või sinu määratlus. Kuidas seda mõtteviisi kasutada näiteks keskkonnast mõtlemiseks? See teooriaharu ja üritused, mida ma korraldan, lähevad kväärkasti alla.“ Sisemiselt jääb ikkagi küsimus...
MIA TAMME
FOTO: PRIIT PALOMETS
Sama kipub olema ka eestlusega: „Kas ma kuulun täielikult? Olles peavoolu äärealal küsin, kas ma olen äkki ääreala äärealal võrreldes nendega, kes on ääreala keskel? Kväär on sõna, mida olen alles hiljuti hakanud kasutama iseenda kohta, ürituste kohta, mida ma korraldan, oma loomingu kohta,“ selgitab Mia, ning jätkab: „Mulle on vastukarva privileegi mitteomamise võrdlemise. Ma tunnen seda tugevalt kväärkogukondades. Patriarhaalsuse jooned jõuavad ka sinna. See võrdlemine, et kas mina tohin selles kogukonnas kaasa rääkida, sest mina ei ole näiteks transnaine. Mina olen kasvanud üles Ida-Euroopas, teine on üles kasvanud näiteks Inglismaal. Intersektsionaalne mõtlemine on mulle abiks olnud. Me ei pea neid asju võrdlema, asetama nii, et ühel on rohkem, teisel on vähem. À la kui sul on rohkem privileegi, siis sa pead teatud olukorras vaikima. See ei vii kuhugi.“
Tee loomingulise vabaduseni
Mia jaoks on oluline mütoloogia – ta näeb seda kui piiri väljamõeldiste – kogukondlikult väljamõeldu – ja lugude jutustamise vahel. „Varem mul oli suur hirm asjade ees, mida ma kunstnikuna välja mõtlen. Faktitruudus oli minu jaoks väga oluline. Nüüd on piir läinud hägusamaks ja mulle lõbusamaks ning keskendub rohkem sellele, mida ilukirjandus või fantaasia endas kätkeb. Kuidas avada uusi mõttemaailmu...“
Mõelda, mis on loominguline
laiendatud mõttes
See kõik sai alguse Narvas. See on oluline projekt. See on olnud nüüd kaks aastat Mia peamine teema, et kuidas töötada arhiividega viisil, et kunstnik ei peaks neid tsiteerima, sest kunstnik ei pea tegema samasugust uurimustööd kui folkloristid. Mida siis tähendab loovuurimus? Mis on metoodikad, mida loovuurimuses saab kasutada ja teistes uurimustes ei saa? Mia jaoks on see läbi keha töötamine ja asjade paisutamine läbi loomingu. Teatud asjade väljavõtmine arhiivist ja sealt edasi mõtlemine. See ei pruugi enam olla tõetruu, aga esindab seevastu lugusid, mida ei ole arhiveeritud, millest ei ole räägitud. See on Mia viimane projekt – midagi, mida ta alles avastab.
Mereäärsed projektid
Mia projektid on kõik olnud mereäärsed: Kalamajast liikus ta mereriiki Hollandisse, projektid on olnud seotud Haapsalu, Hiiumaa, Narva, Pärnuga. „Meri on üks asi, mis tundub, et hakkab jõudma mu loomingusse. Seda varem ei olnud. Ma olen purjetaja, oma teismeliseaastad veetsin 30 tundi nädalas trenni tehes, et sõita purjelauda. Hollandis oli väga raske paus purjetamisest. Kui ma tulin Eestisse, siis ma veetsin aasta ainult purjetades. Asjad jõuavad tiiruga tagasi. See on praktika, mis ei ole otseselt loominguline praktika, aga viis, kuidas ma töötan oma teoste kallal, on tegelikult üsna sarnane sellega, mis on mu merepraktika, praktika veega koos olla.“ Mia küsimus on, kuidas neid asju kokku tuua, mitte eraldada? Mõelda, mis on loominguline laiendatud mõttes. Kuidas praktikad, mis on ka kehalised või ühenduses loodusega, võiksid kuuluda loomingulise praktika alla. „Kuidas mu loominguline praktika ühendab seda, kuidas ma teen neid asju, mis ei ole otseselt seotud kunstnikutööga või ei jõua kohtadesse nagu näitusesaalid...“
MIA TAMME
FOTO: PRIIT PALOMETS
Mia järgmine projekt on täita oma suur unistus ja võtta üle purjekas, mis on tema perekonnas olnud, ja alustada sellel alusel kunstiresidentuuri. Ta tunnistab, et see võib olla selline „suur tükk ajab suu lõhki“-olukord, mis vajab natuke kaalumist ja plaanimist. Kuid väga usutavalt kinnitab ta meie vestluse lõpetuseks: „See on järgmine teos või asi, millega loodan järgmised aastad tegeleda.“
Mia Tamme tegemisi saab jälgida:
Instagram: @miatamme
Koduleht : https://miatam.me/
​
Muud kajastused:
https://www.nart.ee/en/artists/mia-tamme/
https://www.goethe.de/prj/sam/de/kun/bbz.html