TEKST: KRISTEL KALJUND, TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 1 | 25
MATTIAS HEINA, FOTO: PRIIT PALOMETS
KLASSIKA | PERSOONILUGU
Mattias Heina:
elada täiega muusiku elu, näha maailma
ja mängida erinevatele inimestele oma muusikat
PERSOONILUGU
Helsingis Sibeliuse Akadeemias õppiv Mattias Heina soovitab uurida ja kuulata mitte ainult kõige
suuremaid staare, vaid kui vähegi võimalik, toetada just arenevaid muusikuid.
Noor pianist Mattias Heina on Eesti kultuurimaastikul juba silma torganud, näiteks kontsertidel Kammermuusikute sarja „Mõisamängud” raames kaunites ajaloolistes mõisates esinedes. Euroopa ühte paremasse muusikaakadeemiasse Sibeliusse vastu võtmine eeldab nii oskust teha tööd kui annet.
Inspireeris Tommy ja Jerry multikas
Intervjuu Mattiasega toimub vahetult enne Albu rahvusvahelist pianistide suvekursust, milles ta osaleb. Tema enda sõnul kipub suvi meistrikursusteta natuke liiga lõdvaks minema ja struktuuri kaotama. Mattiase olekus on huvi ja tahtekindlust. Kui palju on muusikuid, kes saavad väita, et otsustasid lapsena ise instrumenti õppima hakata? Enamasti on pillimängu taga vanemad, kes teevad valiku enda kogemustest ja võimalustest lähtuvalt. Vanemate utsitusest à la „Kas sa täna juba harjutasid?“ kõnelevad hiljem paljudki virtuoosid. Mattias seevastu kinnitab, et teda inspireeris pilli õppima hoopis Tommy ja Jerry multikas – mäletatavasti on seal üks värvikas osa, kus Tommy ja Jerry (ja veel mitu hiirt) mängivad klaverit – ja videomäng, kus pidi mängima kitarri. Nii hakkas kaheksa-aastane Mattias unistama rokkstaariks saamiseks ja lunis vanematelt, et ta viidaks muusikakooli kitarri õppima. Kitarrist sai alustuseks klaver pedagoogide kinnitusega, et pärast saab pilli vahetada.
Motivatsioon areneda peab tulema
ikkagi ainult läbi meeldiva tunde
Kuid klaver hakkas Mattiasele meeldima ja selle juurde ta jäi. Vanemad on toetanud teda isikliku kontsertklaveri hankimisel, sest nagu noor pianist ise ütleb, „mida parem pill, seda toredam on harjutamine kui protsess.“ Mattias leiab tänaseni, et muusika õppimisel on olulisim, et „oleks olemas tahe luua midagi, musitseerida. See initsiatiiv peab tulema inimeselt endalt, kes sellega tegeleb. Motivatsioon areneda peab tulema ikkagi ainult läbi meeldiva tunde. Selge ja struktureeritud juhendamine vähendab stressi seoses harjutamisega, esinemisega. Pikaajalisem plaan, kuidas rahulikult ja efektiivselt õppida, on samuti oluline.“
FOTO: PRIIT PALOMETS
MATTIAS HEINA
Muusikakeskkooli, millest sai peagi MuBa, Kersti Sumera klaveriklassi läks Mattias alles 6. klassi ning seda nimetab ta seni suurimaks väljakutseks klaverimängijana: „Ma sain aru, et pean päriselt harjutama ka. See oli ootamatu. Et ei piisagi sellest, et vaatad enne klaveritundi samal päeval natuke. Et on vaja päriselt iga päev tööd teha. Sellega läks natuke aega, et teha ajusse nihe, et see on ikkagi suur kogus tööd.“
Soome Sibeliuse Akadeemiasse
Suvistel meistrikursustel tutvus Mattias oma praeguse õpetaja, Soomes resideeruva taiwanlanna Hui-Ying Liu-Tawaststjerniga ja nii viis tee ta Sibeliuse Akadeemiasse Helsingis. Kaalukeelel oli ka Kanada – idee sinna katsetama minna tuli samuti suvistel meistrikursustel, sedakorda Itaalias –, kuid Soome õpetaja juures suviti mängimas käimine tasus end ikkagi ära ja nii sai Mattiasest üks paljudest Sibeliuse välisüliõpilastest – mõistagi jõuab üle lahe Sibeliusse hulgaliselt noori eesti muusikuid, nagu ka noori soomlasi tuleb õppima EMTA-sse. Helsingist on hea vähemalt üle nädala kodus käia. Kuna Sibeliuses on kindlasti üle poole üliõpilastest pärit välismaalt, on võimalik õppida inglise keeles – see aeg, kui tallinlased juba eos soome keeles kõnelesid, on möödas ja kohustusliku semestripikkuse soome keele kursusega keeleoskus ju ka veel ei tule.
Maailma muusikakõrgkoolide pingereas on Sibeliuse Akadeemia hetkel auväärsel 9. kohal ning nii õpetajat Tawaststjerni kui oma teist klaveriõpetajat Antti Siiralat hindab Mattias väga. Ka igapäev Helsingis on meeldiv: ühiselamu tüüpi korter tšellistist sõbraga kahepeale, vaid seitsme minuti kaugusel ülikoolist, loengud ei hakka enamasti enne kümmet... Kogu ülejäänud aeg – kolm kuni kuus tundi, nii tööpäeva jagu – kulub harjutamisele, vahepeal jõuab käia ka trennis. Suureks pidutsejaks Mattias end ei pea, talle piisab suhtlusest mõne pianistist kaasüliõpilasega, kuigi vahepeal kohtuvat suisa üle paarikümne muusikaüliõpilase, kes kõik on Eestist.
Südamelähedane Rahmaninov
Repertuaari valikul annab ülikool vabaduse õppejõul ja üliõpilasel koostöös valida. Nii nihutavat õpetajad natuke, kuigi Mattiasele endale on hetkel eriti südamelähedane helilooja Rahmaninov, üldse hilisromantiline klaverimuusika. Samas saab ta aru, et ei saa mängida ainult Rahmaninovi järjest iga päev.
FOTO: PRIIT PALOMETS
MATTIAS HEINA
Nagu Mattias ise väljendub: „Iga stiil on täiesti erinev. Kui ma hakkaksin praegu mängima prantsuse impressionistlikku muusikat – mida ma ei ole veel puutunud – Debussy´d või Raveli või midagi sellist – see on hoopis teine maailm. Tehnika on seal täiesti erinev. Kui sa mängid piisavalt kaua Beethovenit, siis saad enam-vähem aru, kuidas tal mustrid või käigud jooksevad. Või Haydnit. See on täiesti teine. Peab mängima kõike korraga, vaheldumisi erinevaid ajastuid. Siis tekib suurem, üldine pilt. Lõpuks tekib igal muusikul oma nišš, mis talle kõige rohkem meeldib. Aga õppimise ajal on oluline õppida kõike.“
Riik kindlasti ei dikteeri seda,
kes inimene oli hingelt
Kuna meie vestluses on ikka ja jälle kerkinud üles Rahmaninov, hakkab mind huvitama, kas Mattias mõtleb vene heliloojate teoseid mängides ka Venemaale. Mattiasel on asi läbimõeldud: „Ma saan aru, miks inimestel on negatiivne reaktsioon. Seda on lihtne oma peas luua. Kui Vene riik teeb praegu sellist kahju... Ma arvan, et on oluline vaadata artisti ennast. Kes ta oli inimesena, mis oli tema meelsus. Kui ma mõtlen Rahmaninovi peale… ja Šostakovitsi. Nad elasid Venemaal – Šostakovits oli näiteks väga venevastane. Ta muusikas kajastub selgelt venevastasus, üldse agressioonivastasus, repressioonivastasus. Ma leian, et muusikat esitada inimestelt, kellega meil on sama meelsus, on õige. Riik kindlasti ei dikteeri seda, kes inimene oli hingelt.“
Nii loeb Mattias – võib-olla oma põlvkonnale suisa ebatüüpiliselt vene heliloomingu juurde ka vene kirjandusklassikuid, näiteks on tal käsil „Meister ja Margarita“, kuigi „Kuritööd ja karistuse“ kohta arvab ta, et „hakkasin lugema, aga tegin hetkel väikese pausi. Natuke raske oli õhtuti voodis lugeda seda pikka ängi kirjeldamist. Aga ta on ikkagi hea.“ Seejärel aga lisab: „Ega ma ainult vene muusikat ei mängi ega ainult vene kirjandust ei loe.“
Tugevad emotsioonid
Kohtumisel Mattiasega jääbki eelkõige silma tema rahulik olek ja läbimõeldud jutt. Kahekümne-aastase muusiku kohta on tal üle ootuste selge arusaam sellest, mida ta teeb ja tahab: „See muusika, mida mulle meeldib mängida, on tihti emotsionaalselt väga sügav, mulle meeldib mitmetasandiline lugu, see tähendab lugu kui jutustus, süžee. Küllaltki emotsionaalne. Mulle meeldib kujutada ette helilooja elu, kui ma mingit teost esitan. Et milline see tema käekäik oli sel ajal. Samas igasugune tugev emotsioon on hea. Tugev ükskõik mis emotsioon on mind alati mängimise ajal aidanud. Nüüd ma olen õppinud Soomes natuke rohkem ennast rahustama, meditatiivselt lähenema asjale. Alati ei pea füüsiliselt lava peal kõike läbi elama, see tähendab nii intensiivselt, et tekiks samasugune kõla.“
Ma justkui võtan publiku endaga kaasa
ja me läheme välja sellest maailmast
Muusika esitamine on Mattiasel läbitunnetatud: „Mulle meeldib mõelda, et kui ma esinen, siis ma justkui võtan publiku endaga kaasa ja me läheme välja sellest maailmast. Natuke on nagu eraldumine oma kehast, mis viib meid kuhugi eemale. Mulle meeldib näiteks väga näidata erinevate heliloojate elu. Näiteks ma mängisin just ühte Prokofjevi sonaati, mille ta kirjutas teise maailmasõja ajal. Ta elas sel hetkel Venemaal, ta ei saanud sealt välja. Seal kajastub repressiooni ja survet ja konstantset ärevust. Mulle meeldib selliseid erinevaid emotsioone välja tuua. Et ei ole lihtsalt vali või kiire, vaid muusikas on sügavamad kihid.“
Avastada erinevat!
Mattiase suhtumine töösse ja rõõmu – teisisõnu, töörõõmu – veenab mind, et Helsingi ei ole kindlasti tema lõpp-peatus: „Kõik tuleb. Rahulikult. Ei tasu liiga palju ette mõelda. Pikaajaline unistamine ja planeerimine on hea ja see viibki edasi. Aga lihtsalt iga päev teed tööd. Mul oli nooremana nii, et enne konkurssi oli hästi kõva töö – pikad-pikad päevad. Ja mul läks ka hästi, millest mulle jäi mulje, et nii see käibki. Pikas perspektiivis on see väga kurnav, see ei tööta. Iga päev lihtsalt struktureeritud töö. See töö ei olegi nii raske, kui teha seda rahulikult. Raskeks läheb siis, kui on kiire ja ma pean tegema täna palju ära selleks, et ma jõuaks… Hästi oluline on, et on meeldiv… on avastamine…“
FOTO: PRIIT PALOMETS
MATTIAS HEINA
Nii tahangi soovida Mattiasele edu tema unistuste täitumisel pianistina. Selge see, et kuna tal on selja taga alles esimene aasta ülikooliõpinguid, on teekond veel pikk – aga kindlasti põnev. „Kunagi oli mul kinnisidee, et tahan kindlasti mängida kõiki suuri saale, iga päev järjest, Carnegie Hallis üks päev ja kus iganes järgmine päev. Kujutan ette, et tahan seda teha ka. Aga mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma näen, et see on väga väsitav. Ma kindlasti tahan musitseerida ja nii suurele auditooriumile kui võimalik. Nii palju kui võimalik. See oli nooremana selline pime unistus ilma arusaamiseta, kui suur töö see kõik tegelikult on. Mul oleks hea meel, kui saaksin esineda väga palju, mängida soolot palju, mängida orkestritega, mängida kammermuusikat. Elada täiega muusiku elu, näha maailma ja mängida erinevatele inimestele oma muusikat. Selline terviklik, kindlasti mitte mängida ainult soolot. Ma tahaksin ikkagi hästi palju teha igasugust erinevat asja – klassikalise muusika raames,“ kinnitab Mattias.
Mattias Heina loomingulisele teele kaasa elada saab tema YouTube’i kanalit jälgides.
https://www.youtube.com/@mattiasheina9843
​
Täname Viimsi Artiumi!