TEKST: MARIJA BOLŠAKOVA, NK; TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 1 | 26
"COMPOSITION 1", MARIJA BOLŠAKOVA
ARHITEKTUUR | IDENTITEET
Marija Bolšakova:
lapsepõlvekogemus Ida-Eestist
on väärtuslik
Narvas, kultuuride piiril kasvanud Marija Bolšakova pole pärast sünnilinnast lahkumist veel leidnud kohta, mida võiks kindlalt enda omaks nimetada. Ajal, mil Euroopas käib hirmus sõda, on rahvusküsimused keerulised ja noorel arhitektuuritudengil tuleb end määratleda – lapsepõlvekogemustele ja kultuurimälule toetudes – nii Hollandis kui ka Eestis. Hollandis sellepärast, et Delfti tehnikaülikoolis arhitektuurimagistrantuuris tahab ta sügavuti tegeleda arhitektuurialase teadustööga.
Arhitektuurimagistrant
Kavatsen alustada oma karjääri arhitektina aasta-paari pärast, kui olen magistrikraadi omandanud. Holland on üks kõige pragmaatilisemaid ja strateegilisemaid kohti, kus olen käinud. Hollandlaste lähenemine asjadele on töökas ja hästi toimiv. See ongi põhjus, miks ma tulin Hollandisse õppima, sest arhitektuuri tuleb õppida kohas, kus luuakse tõeliselt head arhitektuuri.
Hollandlastel on maastikuga keerulised lood, sest Madalmaad asuvad merepinnast allpool. Ja milline urbanism ja arhitektuur on siin saavutatud! See on imeline koht, kus saab professionaalselt areneda.
"MIND GAMES"
MARIJA BOLŠAKOVA
Arhitektuuri üldine arengutee Hollandis kulgeb läbi strukturalistide – liikumise, mis oli laialt levinud 1960. aastatel, kui Hollandi arhitekt Hermann Hertzberger inspireeris inimesi ruumide pragmaatilisele ja segakasutusele.
Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa on riigid, kus võib näha arhitektuuri poeetilist poolt. See on ilus ja huvitav. Hollandi ülikoolid seevastu, vähemalt juhtivad arhitektuuriprogrammid – nagu TU Delft, kus ma õpin magistriõppes, ja TU Eindhoven, kus omandasin bakalaureusekraadi –, on väga teaduspõhised. Nad püüavad leida seoseid, et süsteem hästi toimiks. Loodus ja inimene – kenasti struktureeritult, kõike saab objektiivselt seletada. Samas tunnen Hollandis puudust romantikast…
Kunstnik
Näen end kunstnikuna juba umbes 14-eluaastast, sest ma lihtsalt armastan kunsti luua. Arhitektuuriga hakkasin tegelema, sest arvasin, et ehk ei ole kunstiline teekond midagi, milles ma end kindlalt tunneksin.
Samuti tahtsin näha rohkem maailma ja puudutada midagi ajatumat kui lihtsalt kunstiteoseid, mille pärast mind võidakse unustada. Arhitektuur annab teistsuguse vaatenurga elus toimuvatele asjadele. Arhitektuur, mida sa lood, ei eksisteeri ainult praeguses hetkes, vaid mõjutab sügavalt tulevasi põlvkondi – inimesi, kes hakkavad neis ruumides elama.
Kunstnikuna arvan, et mingil hetkel võtab elu suuna, kus tunnen end veidi kindlamalt. Lõpetasin kunstikooli Narvas, linnas, kus ma sündisin ja üles kasvasin. Mul on imeline kogemus inimestega, kellega veetsin oma lapsepõlve, ning inspireerivate õpetajatega, kes õpetasid mind Narva kunstikoolis ja avardasid mu silmaringi.
Joonistamisõpetaja
Õpingute ajal õpetasin ka ülikoolis kolm aastat joonistamist. See toimus ühe õppejõu juhendamisel, kes alguses õpetas mulle joonistamist. Töötasin arhitektuuri esimese aasta üliõpilastega. See oli põnev kogemus, sest oli huvitav vaadelda joonistamist mitte ainult kui tegevust, mida ise teed, vaid kui midagi, mida saab teistele õpetada.
Minu ülikool oli üsna tehniline ja esimese aasta õppekava kandis nime „ehituskeskkond“. Inimesed tulid sinna, et saada arhitektideks, projekteerijateks, linnaplaneerijateks, ehitusfüüsikuteks, kinnisvaraspetsialistideks. Kõik ei tahtnud joonistada, seega oli osa tööst õpetada inimestele, et joonistamine võib olla tore tegevus isegi siis, kui su elu sellega eriti seotud ei ole.
Nagu minu kunstiõpetaja Narvas ütles: „Me püüame teile õpetada ilu, kunsti ja loomise hindamist, mitte seda, kuidas kunstnikuks saada.“ Ma püüan elada sama põhimõtte järgi. Püüdsin panna üliõpilasi seda uskuma.
Rahvusküsimus
Püüan kunsti oma päevakavasse mahutada. Puudutan paljusid teemasid ja toetun kunsti luues inimestele, kellega koos üles kasvasin.
Kasvamine Euroopa idaserval, tugeva vene mõju all, on midagi, mis määrab mind tänaseni nii tugevalt, et tahan sellest kinni hoida. Rahvusküsimused on keerulised, kui pean end määratlema nii siin Hollandis kui ka Eestis. Niikaua kui need küsimused tõstatuvad, on minu kohustus teha kunsti, sest tean, et need küsimused on baasilised ja emotsionaalsed.
Enne siia kolimist polnud mul kunagi vaja oma rahvuse üle järele mõelda
2022. aastal, kui sõda algas, olin juba Hollandis ja mu pere ütles mulle: „Ära ütle inimestele, et sa räägid vene keelt.” Sest sellega seostatakse midagi nii dramaatilist, nii meelepettelist ja valet, raskesti kontrollitavat.
Soovin, et sõda poleks kunagi alanud.
Soovin, et poleks olemas sellist seost keele ja kultuuriga, mis pole isegi minu oma, sest ma sündisin ja kasvasin üles iseseisvas Eestis, mul on Eesti pass.
Enne siia kolimist polnud mul kunagi vaja oma rahvuse üle järele mõelda. Tundub, et see on ajaloo viga, põlvkonna viga.
Minu põlvkond on omamoodi murdepunktiks Nõukogude Liidus üles kasvanud inimeste ja iseseisvas Eestis üles kasvanud inimeste vahel, kes samas kannavad ikkagi selle olukorra kollektiivset koormat. Võrreldes teiste eesti üliõpilastega, keda siin Hollandis olen kohanud, tunnen end veidi isoleeritud, sest meil on olnud erinevad kogemused.
Erinevad kultuurid
Valisin Madalmaad mitme teguri koosmõjul. Tahtsin tegeleda arhitektuurialase teadustööga, mis on siin kõrgemal tasemel kui Eestis. Tahtsin maailma näha, sest kui oled pärit väikesest riigist, näed kogu riiki nagu oma viit sõrme. Ma ei tahtnud saada täpselt sama kogemust kui mu eakaaslased, kes lähevad Eesti ülikoolidesse ja suhtlevad seejärel inimestega, keda tunnevad koolist või kodukandist.
On huvitav kogeda midagi muud, näha midagi enamat. Olen selle kogemuse eest tänulik. Inimesena kasvad välismaal elades nii palju – kuidas näed ühiskonda, teisi kultuure.
Äkki taipad, et oled alati arvanud, et sallid ja austad kõiki, aga siis puutud kokku erinevate keelte, kultuuride ja harjumustega ning satud reaalsetesse olukordadesse… Ning saad aru, et inimesed võivad olla väga erinevad. See on inspireeriv.
Elasin Eindhovenis. See on linn Lõuna-Hollandis, Noord-Brabantis. Rahvusvaheline linn, sest ülikool meelitab ligi palju välismaalasi. Seal asub ka suur IT-ettevõte, mis tõmbab ligi rahvusvahelisi töötajaid. See oli minu jaoks väga rahvusvaheline kogemus. Minu esimesel ülikooliaastal oli 300 üliõpilase seas inimesi 33 erinevast riigist! See oli hämmastav.
ELAMUKOMPLEKS EINDHOVENIS
MARIJA BOLŠAKOVA
Nüüd kolisin magistriõpinguteks Delfti. See on palju väiksem linn. Kolisin kaks kuud tagasi, nii et mul pole veel olnud aega linnaga täielikult tutvuda. See on palju rohkem hollandi linn. Selle avastasin ma tööotsingute käigus, kui mõistsin, kui raske on leida tööd ilma korraliku hollandi keele oskuseta linnas, kus kõik räägivad hollandi keeles.
Ma ei kavatse Hollandisse jääda. Pärast õpingute lõppu tahaks liikuda edasi, sest kuigi Holland on huvitav, on minu jaoks puudu romantiline pool. Tahaksin elada vähem struktureeritud ja vabamas kohas.
Belgiat või Prantsusmaad külastades tunnen, et suhtestun linnadega palju sügavamalt kui Hollandis. Tunnen end seda öeldes pisut süüdi. Holland on mulle olnud hea koht, kus elada. Siin on mugav, elatustase on suurepärane ning nii noortel kui ka vanematel inimestel on palju võimalusi. Tõesti pole midagi kurta!
Ilus ja kole
Kas arhitektuur on alati ilus? Arhitektuuriõppes valitseb kummaline kinnisidee betooni suhtes, mis on omane igale arhitektuuritudengile. Enne arhitektuuriõpingute alustamist seda tunnet ei ole. Aga kui oled õppinud modernismi ajalugu ja Bauhausi liikumist, hakkad äkki nägema betoonis tohutut jõudu.
Võib-olla on see ajupesu, aga arhitektide pilk arhitektuurile erineb sellest, mida tavaline inimene arhitektuuris näeb. See meenutab mulle kaasaegse kunsti vaatamist ilma igasuguse kontekstita. Eriti kui sa pole eriti empaatiline inimene. Oletame, et oled pragmaatiline inimene, kes läheb kaasaegse kunsti galeriisse, vaatab maale ja seisab seal, mõeldes: „Mida ma siin vaatan?“ Sa pead esitama küsimusi nagu: „Miks ja kuidas see just nii tehti?“, “Miks see on nii… inetu ning kes arvas, et see on ilus?“
Ma hakkan mõistma kontseptsiooni või tunnet, mida nad püüavad edasi anda, kuid samal ajal ei saa eitada, et mõni hoone on halvasti teostatud või on esteetika nii veider, et kontseptsioon on läbi kukkunud.
Hea arhitekt on see, kelle mõju ulatub sajandite taha, või see, kes on empaatiline nende suhtes, kes ehitatud ruume hakkavad kasutama ja seal elama. Arhitektuur peab sobima keskkonnaga, see peab sobima selles piirkonnas elava kogukonna mentaliteediga. Muidu tekib inetu arhitektuur.
Samas ilma inetu arhitektuurita – mis on puhtalt subjektiivne – ei saa arhitektuuri arengut ette kujutada. Mõlemas spektris peab midagi olema – midagi imelist, aga ka midagi inetut –, et saaksime püüda jääda kuskile vahepeale. Kõige ilusamat arhitektuuri ei ole võimalik alati luua. Kuigi ma sooviksin seda.
Ideaalarhitektuur
Ideaalina mainiksin arhitektuuri, millega tutvusin eelmisel aastal Jaapanis. Käisime Kyotos, Osakas ja Naoshima saarel, kus asuvad kõik Tadeo Ando teosed – kuulsad muuseumid ja elamud. Sealne arhitektuur sobib hästi minu iseloomuga, sest olen inimene, kes pöörab palju tähelepanu tunnetele.
Jaapani arhitektuur on täis varjatud tähendusi. Samal ajal on selles palju pimedust ja tühjust. Mulle meeldib, et see on looduslähedane, sest kuigi ma armastan mugavust, on mul kahju inimestest, kes tõrjuvad looduse linnast välja, tajudes loodust kui ohtu.
Jaapanlastele sobib elada looduslähedaselt, orgaaniliselt looduse keskel, ning kogu arhitektuur hingab metsa, tuule ja valguse tunnet.
Kengo Kuma, teine jaapani arhitekt, on samuti väga suure mõjuga – ja tänapäeval tegutsev. Tadao Ando oli 20. sajandi arhitekt. Tema on see, kelle tõttu betoon meid nii köidab. Tadao Andot inspireeris tema Euroopa-reisil arhitekt Le Corbusier.
Minu arvates on hämmastav võtta ühe kultuuri kogemus ja proovida kanda seda üle teise kultuuri. See ei ole sama, mis oleks siis, kui arhitektuur jääks sinna kultuuri, kuhu see kuulub, kus see on arenenud välja koos selle rahva filosoofiaga.
Jaapani arhitektuurile on iseloomulik keerukas valgusmäng: suletud paberuksed, mis ei ole läbipaistvad, kuid samas on nii õhukesed, et läbi nende on näha puulehtede varje. Meie kliimas pole see kõik võimalik. Tuleb realistlikult suhtuda sellesse, kuhu ehitatakse. Aga see on ilus.
MARIJA BOLŠAKOVA KYOTOS
FOTO: ERAKOGU
Teiseks nimetaksin Belgiat. Ma olen põnevil nagu laps, kui kõnnin ringi Belgia linnades, sest mulle tundub nii ilus, et tänavad on värvikad ja kaunid, seal põimuvad eri ajastute arhitektuur, erinevad omanikud ja erinevad mõjud.
Brüssel on küll eklektiline. On võimatu mõista linna, pidamata silmas selle erinevaid kihte. Eluasemekriisi tõttu on palju projekte, mille raames üritatakse ehitada olemasolevate hoonete peale või paigutada pisikesi arhitektuurilisi lahendusi sisehoovidesse. On aegunud viis ehitada nii, nagu legendaarsed arhitektid ehitasid – meie olukord ei ole sama.
Pealegi ehitatakse tänapäeval palju väiksema eelarvega kui tollal. Paljud legendaarsed ehitised on kunstiteosed, nagu näiteks Tadeo Ando looming. Kuid tänapäeval ei saa me arhitektuuris niimoodi mõelda.
Tagasipöördumine
Ma ei püüa reageerida maailmas toimuvatele sündmustele ega avaldada ühiskondlikku mõju. Kunsti loomisel pöördun tagasi oma mälestuste ja tunnete juurde.
Igatsen aegu, mil elu tundus lihtsam ja kergem. Need olid mu elu ilusad aastad, mil mind inspireerisid linna ümbritsev mets, kodukoha lähedal asuv meri ja lihtne igapäevarutiin.
Teemad, millest ma enamasti räägin on nostalgia, hirm ja ebakindlus
Praegu on mu kunst püüe taasühenduda kohaga, kust ma lahkusin. Ma võiksin sinna tagasi minna, aga ma pole selleks veel valmis. Teemad, millest ma enamasti räägin – eriti viimastel aegadel – on nostalgia, hirm ja ebakindlus. Eriti seoses sõjaga – kui sõda algas, elas mu perekond ikka veel vene piiril. Kõik uudised, mis telekanalitest tulid, hakkasid mind rängalt mõjutama. Mul on paar teost, milles olen püüdnud seda peegeldada, kuid eelkõige ka endasse vaadata, sellesse hirmu sisse minna ja mõista, mis mind hirmutab.
Me ei saa ebakindluse suhtes midagi teha ja midagi ei sõltu meist.
Samuti tahan ma püüda säilitada kollektiivset mälu kohast, kus ma üles kasvasin. Arvan, et lapsepõlvekogemus Ida-Eestis on väärtuslik, sest koht, kus ma üles kasvasin, on juba aastaid elanikkonda kaotanud. Kogemus, mis oli minul seal linnas 15 aastat tagasi, erineb drastiliselt tänasest linnast. See on vanurite linn, linn inimestele, kes suunduvad bussijaama, et linnast võimalikult kiiresti lahkuda. Sest keegi ei taha sinna jääda ega seostada oma tulevikku selle linnaga.
See teeb mind kurvaks, sest ma ei taha sellisena näha kohta, kus ma üles kasvasin. Tahan jäädvustada kohta, mis aegamisi hääbub. Need on teemad, millega ma tegelen.
Väljendusvahendid
Töötan palju multimeediaga. Minu peamine väljendusvahend on graafika. Mulle meeldib graafika ja joonistamine, sest nii ma mediteerin.
Viimasel ajal olen proovinud rohkem 3D-installatsioone ja mõningaid väikeseid projekte.
Mulle meeldib ka oma mõtteid kirja panna, et keegi neid hiljem lugeda saaks.
Loodan, et inimesed leiavad minu sõnadest siirust. Ma ei püüa asju suuremaks puhuda, kui need tegelikult on. Püüan oma tundeid ausalt väljendada. Töötan küll kitsas kontekstis, kuid toon sisse erinevaid vaatenurki.
"WRITING FEAR"
MARIJA BOLŠAKOVA
Inimesed märkavad mind, sest lugude jutustamine on minu kunsti oluline osa. Edu ei seisne mitte selles, et töö on hästi teostatud, vaid selles, et lugu on räägitud nii, et vähemalt keegi suudaks sellega samastuda.
Eestis ja Hollandis
Arhitektuur on nõudlik valdkond ning õppimisele ja asjade loomisele kulub palju aega ja vaeva. Seetõttu pole mul siin olnud eriti aega end kunstnikuna teostada.
Eestis oli mul rohkem vaba aega. Mu viimased kolm aastat Narvas, mil ma lihtsalt tegin kunsti ja suhtlesin samamoodi mõtlevate inimestega – need olid imelised. Osalesin paaril näitusel, mille korraldas kohalik kunstnike kollektiiv.
Siis oli veel illustratsioonitöö ajakirjadele. Toetan neid siiani. Eelmisel aastal tegin ühe „Narvamusi“ numbri kaanepildi; mind inspireeris väga lootus ja soov, et linnades elavad inimesed moodustaksid sümbioosi, kus linn toimib ühe tervikuna, mille erinevad osad suudavad omavahel suhelda ega ela üksteisest eraldatult.
ILLUSTRATSIOON AJAKIRJALE NARVAMUS
MARIJA BOLŠAKOVA
Tegin aasta vabatahtlikku tööd Narva kunstiresidentuuris – see oli imeline aasta. See oli programm, kus noored said näitusega suhelda. Kunstnikud ja meie viisime läbi giidiga ekskursioone näitusel.
See oli mulle kunstnikuna tore kogemus – rääkida teiste inimeste kunstist, aga ka sügavalt sellega suhestuda, kuna külastasime seda paika korduvalt.
Seega on minu kunstiline areng toimunud peamiselt Eestis. Ja seda ma igatsen välismaal olles väga. Olen nüüdseks elanud Hollandis neli aastat, kuid püüan endiselt leida endale oma kohta. Kolisin just uude linna, nii et tunne on, nagu alustaksin kõike uuesti.
Ma pole Hollandis aktiivselt kunstiringkondi otsinud. Tahaksin rohkem suhelda, kuid seni on see toimunud ülikoolide ja teadustööga seotud inimestega, mis on minu jaoks ju samuti huvitav. Hollandis on teadustöös võimalused laialdased ja hästi toetatud.
Hollandi kunstiringkonnad tunduvad aga olevat pigem varjatud või ei sobi kokku minu stiiliga. Need tunduvad üsna kontseptuaalsed ja abstraktsed. Võib-olla pean need lihtsalt üles leidma...
Kunstiprojektid
Üks mu projektidest oli installatsioon, mille valmistasin aasta tagasi. Selle nimi on „Hirm”. See oli väike, kaks kuud kestnud projekt, mille käigus tegin palju uurimistööd. Küsisin endalt: milline on see hirm, mida ma tunnen? Hirm oli seotud sõjaga, ebakindlusega. Joonistasin ja kirjutasin palju, süvenedes sellesse, mis on hirm ja millega see seotud on.
"INSTALLATION FEAR"
MARIJA BOLŠAKOVA
Valmistasin üsna ebastabiilse skulptuuri, mille kallal töötamine pakkus mulle rõõmu. See kujutab hirme, mis on peidus. Need peaksid peituma puuokste taga, sest see on pooleldi läbipaistev kilp minu ja mu hirmude vahel. Hollandis olin hakanud tundma nii palju emotsioone, mida ma ei suutnud seletada.
Ma tegin seda peamiselt ülikoolis, sest elasin väikeses toas.
Ma arvan, et see on tore sentimentaalne asi, mille ma sellesse linna maha jätsin.
Mul on ka teos, mille ma just äsja valmis sain. Ma nimetan seda „kollektiivseks mälestuseks”. Mõeldes kõigile soo ohvriks saanud inimestel... see osa loost, mida me ei näe, on mõnikord palju suurem kui see, mida me näeme.
Tegin pliiatsijoonistuse väga suures formaadis. See on suurim teos, mille olen loonud pärast kunstikooli lõpetamist.
Püüdsin jäädvustada tütarlapsi hetkes, mil nad lepivad oma saatusega – soo imeb neid aeglaselt põhja...
"COMPOSITION 1"
MARIJA BOLŠAKOVA
Siis on üks väike ilus nimetu kompositsioon. Sain inspiratsiooni tekstuurist. Arhitektuuris on tekstuur oluline, nii meeldib mulle puudutada meeldiva tekstuuriga asju – nööri, mida kasutasin, savi, millega töötasin, oksi, mida ma pidevalt üles korjan ja tuppa toon. Selle teose puhul oli suurimaks inspiratsiooniallikaks mets.
Siia juurde: ühel hetkel, kui mul oli raske aeg ja raskusi oma emotsioonide aktsepteerimisega, valmistasin juhendi, kuidas joonistada puukoort.
Istusin pikka aega järve kaldal ja mu ees kasvas üks ilus puu. Ma lihtsalt pidin selle pildile jäädvustama.
Tulevik
Kavatsen kunsti luua, joonistada, avastada oma kohta linnas ja väljaspool linna. Vaatame, kuidas see läheb...
Viimasel ajal olen saanud palju inspiratsiooni.
Alustan aga magistriõpingutega, seega tuleb palju arhitektuuriga seotud projekte. Mulle meeldib, et ülikoolis on arhitektuuriprojektid üldiselt teoreetilised ja nõuavad palju uurimistööd.
Lisaks kunsti loomisele tahan töötada arhitektuurivaldkonnas, kuid pigem mitte arhitektina, vaid ülikooli või uurimiskeskuse juures. Mind huvitab, kuidas leida viise asju teha, kuidas teha uurimistööd ja kasutada selleks kunsti kui vahendit – nii subjektiivse uurimise vahendina kui ka selleks, et kujutada ühiskonnas toimuvaid sündmusi viisil, mis on lugejale lähedasem kui kuivad teadusartiklid.
Lisaks kunsti loomisele tahan töötada arhitektuurivaldkonnas
Tahaksin oma töös keskenduda empiirilisele kogemusele. Ootan seda tõesti väga. Aga millisel maal? Põnev ongi see, et ma veel ei tea... See on nagu avastamata peatükk.
Kaks kuud tagasi ei oleks ma isegi ette kujutada suutnud, et töötan kokana köögis, aga siin ma nüüd olen. See on fantastiline tunne. Nagu oleksin avanud ukse, mida ma ei oodanudki. Ja see osutus toredamaks ja põnevamaks, kui ma arvasin!
Ma olen noor ja püüan omandada võimalikult palju kogemusi erinevates valdkondades, et miski mind enam ei hirmutaks.
Maria Bolšakova kohta rohkem:
Koduleht : https://intricatian.myportfolio.com/