TEKST: KRISTEL KALJUND, TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 1 | 25
MADLEEN HEILÄNDER, FOTO: ERAKOGU
ARHITEKTUUR | SUUR INTERVJUU
Madleen Heilander:
Baierimaalt välja saada, et kogeda teist perspektiivi
SUUR INTERVJUU
Lõuna-Saksamaal üles kasvanud Madleen Heilander on alates arhitektuuriõpingute algusest jõudnud nii Belgia-Hollandi piiri äärde Aachenisse kui ka Omaani.
Nüüd, magistrantuuriks tagasi Baierimaal Münchenis, näeb ta kodust linna hoopis uute silmadega – nii nagu ka Eestit, kust on pärit tema ema.
Kes sa oled, kust sa tuled?
Olen Müncheni lähedal üles kasvanud, olen 24-aastane. Mu isa on sakslane ja ema eesti päritolu. Käisin tavalises koolis, mu koolitee oli väga eeskujulik. Pärast seda otsustasin kohe arhitektuuri õppima minna. Läksin selleks kõigepealt Aachenisse, et Münchenist, üldse Baierimaalt välja saada, et kogeda teist perspektiivi – Baierimaa naaberriik on Austria, kus räägitakse samuti saksa keelt. Aachen on Belgia ja Hollandi piiril, nii et naabermaades räägitakse teisi keeli ja kultuur on erinev kui meil siin Lõuna-Saksamaal. Seal ma õppisin ja selles kontekstis käisin Omaanis, mis oli kõige meeldejäävam kogemus. Otsustasin tulla tagasi Münchenisse, magistrantuuri. Saadud kogemused võimaldavad Münchenit ja selle ümbruskonda teiste silmadega näha.
Mis sind võlub arhitektuuris?
Arhitektuur on esimene asi, millega inimene on kontaktis. Söök ja arhitektuur on elementaarsed asjad, mis vormivad inimesi ja kultuure. Nagu söök on igal maal erinev, nii ka arhitektuur. Arhitektuur võimaldab meie kõigi kooselu. Sellest arusaamine võlubki kõige enam.
Milline arhitekt sa ise tahad olla?
See arhitekt, kes suudab midagi luua, mida inimesed üle mitme põlvkonna väärtustavad. Mingi väljak või isegi surnuaed võib olla koht, kus mitmed põlvkonnad käivad ja neile meeldib seal käia, nad väärtustavad seda. Sellist asja tahaksin luua. Arhitektuur võib olla ka tänav või üks tuba, midagi konkreetset. See ei pea alati olema ehitis. Arhitektuuri puhul ongi huvitav, et seda võib nii erinevates dimensioonides tõlgendada.
Mis sulle Müncheni linna arhitektuuris meeldib?
Piirkonnad nagu Schwabing, mis on väga elamisväärsed. See linnaplaneerimine, mis seal 100–150 aastat tagasi tehti – see on eeskujulik, see toimib ikka veel. Üks ilusamaid, huvitavamaid kohti on aatrium Glyptothekis või kunstimuuseumi Alte Pinakothek trepid, mis on arhitektuuri kontekstis hea näide. Pinakotheki kukkus pomm ja pommi kraater parandati ära, trepid loodi uuena. See on omamoodi demokratiseerimine, mis juhtus – sissekäik viidi pikale küljele, keskele. Alguses see oli lühikese külje peal. Terve ümberkujundus, mis on väga detailne – sel on sügavam mõte. Muuseum, mis oli tegelikult königliche Sammlung, see tähendab kuninglik kunstimuuseum, demokratiseeriti ja lahutati kuningavõimust. Moodsa arhitektuuri näitena tulevad mulle mõttesse olümpiaga seotud hooned, olümpiaküla – see on ainukordne.
Arhitektuur, maalikunst – kõik kunstid, mille juured on nõrgemad, on viimastel aastatel rohkem kahju kannatanud
Mis sulle Eestis on silma jäänud?
Mida ma väga ootan, on uus planeering, uus projekt Tartus, mille raames luuakse raamatukogu ja kultuurikeskus sinna, kus praegu on kesklinnas park – kaubamaja ja raekoja platsi vahel on jalakäijate tsoon, seal on park, mida küll kasutatakse, aga kus on ka palju kodutuid. Eestis veel … silme ette tuleb ERM, mis pole küll eesti arhitektide loodud, Lina Ghotmeh on Liibanonist ja ta peakontor on Pariisis. Vähemalt väljastpoolt vaadates on ERM arhitektuuriliselt hea näide. Seal kohas oli enne Raadi lennujaam, arhitektuur suudab seda mõtet säilitada. Kuigi hoone kasutus on praegu täiesti midagi muud. Seest pole see hoone kahjuks eriti kvaliteetne, ma ei ole sellest väga vaimustuses.
Eestis on palju maju ehitatud puidust. Kuidas need sulle meeldivad?
Üks mu lemmikkoht on lapsepõlvest saadik olnud Rocca al Mare vabaõhumuuseum, kus talumaju näeb. Puust majad … need pakuvad teist kehalist kogemust. Ruumid on väga madalad, põrandad vaipadega kaetud. Sellest tuleneb hoopis teistsugune elustiil. Need majad suudavad natuke ka müütilist dimensiooni edasi anda. Eestis on väga tunda, et viimased 30 aastat, eriti viimased 15–20 aastat on intensiivselt tegeletud digitaliseerimisega. Kogu tähelepanu on pööratud internetile – kultuuriaspektid on natuke tahaplaanile jäänud. Võib-olla muusika on nii sügavate juurtega eesti kultuuris, et see on selle perioodi kõige paremini üle elanud, aga kõik teised kunstid ... Arhitektuur, maalikunst – kõik kunstid, mille juured on nõrgemad, on viimastel aastatel rohkem kahju kannatanud.
FOTO: ERAKOGU
MADLEEN HEILÄNDER
Mul on eesti kultuuri puhul puudu just müütiline aspekt, sügav müütika … Seega vanemad puust majad on huvitavad, näiteks võtame vanausulised, kes elasid neis, neil oli oma kultuur. Ja neil majadel on suht sarnased saunad – saunal oli elus oluline koht, vanasti sündisid seal lapsed, hoiti surnuid. Eestis muidu selliseid kohti ei ole eriti, ei ole kirikuid, foorumeid, väljakuid. Avalikku, poliitilist elu ei ole Eestis suuremas arhitektuurilises stiilis olnud, kuna eesti rahvas oli talurahvas. Seepärast neil ei olnud kõrgkultuuri, avalikke hooneid.
Kes on sinu eeskujud arhitektuuris?
Hans Döllgast, kes ehitas pärast sõda palju Münchenis. Huvitav on ka Louis Kahn, Saaremaal sündinud ameerika arhitekt. Nemad on huvitavad, aga varasemast perioodist. Meil pole tänapäeval neilt palju õppida, see on lihtsalt pärand. Me pärime nende loomingu, mis on eripärase kvaliteediga. Tänapäevaseid eeskujusid väga ei ole … arhitektuur on praegu raskes faasis, kus see peab end uuesti leiutama, ümberdefineerima. Probleemid on tänapäeval teistsugused – arhitektuur on võtnud endale vastutuse neid ökoloogilisi ja sotsiaalseid probleeme lahendada. Ehituskunst, mis on ikkagi kunst ja sellepärast sellisest vastutustest vabam, ei ole enam võimalik. Me ei ole faasis, kus me ehitame. Me kureerime sotsiaalelu, kooselu, linnu. Või teeme rohkem kontseptsioone, aga vähem loomist, disaini. Disain ei ole enam kõige olulisem. Sellepärast tunduvad mulle uued suurprojektid, mida Eestis tehakse, kahepalgelised. Ja see, kuidas ehitatakse, on kuidagi ilma sügavama mõtteta. Ainus, mis nagu loeb, on mugavus …
Kuidas tänapäeval arhitektuuri õppides on – kuivõrd planeerite
üksikut hoonet või pigem eluruumi?
Ülikoolis õpetatakse arhitektuuri pigem sotsioloogilisest vaatenurgast. Ei tegelda niivõrd probleemi lahendamise, energia optimeerimisega – neid teemasid käsitletakse ka, aga need pole need väärtused, mida edasi antakse. Mikrotasemel probleemile lähenemine oleks ka eksitav järeldus, sest ühegi tehnilise lahendusega probleemi ei lahenda, sest suurem eesmärk on seda probleemi üldse mitte probleemina näha, pigem forsseerida ümbermõtlemist. Ülikoolis me väga ei õpi sellist arhitektuuri, kus meil on klient ja sa vastad kliendi ootustele. Vaatame pigem suuremal poliitilisel tasemel, linnaplaneeringu vaatepunktist.
Mida arvad jätkusuutlikust arhitektuurist?
Ma arvan, et kõige efektiivsem ei ole tehniline lahendus, vaid muinsuskaitse. Muide, idee muinsuskaitsest sõnastas esimesena Georg Dehio, kes oli Eestis sündinud. Tema lõi selle idee. Kui me seda tõsiselt võtame, siis tähendab see, et ehitatakse väärtusega ja ehitatut väärtustatakse ja hoitakse. See on kõige jätkusuutlikum arhitektuur. Muidugi ka see, mis on nutzungsoffen, st erinevate kasutamisvõimalustega – mis ei ole töötatud välja vaid ühele elumudelile, ühele ajale, ühe inimese vajadustele. Arhitektuur ise peab olema kvaliteetne, mitte hästi neid funktsioone täitma. Inimese, kasutaja elu muutub kogu aeg, seega arhitektuur peab sellele pingele vastu pidama.
Montenegro oli ette antud, küla oli ette antud, koha külas pidin ise leidma
ja ettepaneku ning probleemi
ise kindlaks tegema
Mis su bakaprojekt oli?
Planeerisin ühe väikese kultuurihoone külakeses Montenegros, Vahemere idarannikul, kus käib umbes 3000 turisti aastas, aga elab vaid kakssada inimest. Terve küla on vaid turistidele loodud, kohalike elu on kehv, tugevalt turismihooaegadest mõjutatud. Planeerisin hoone keskväljakule, mida praegu kasutatakse parkimisplatsina. Merevaade on autodega kinni pargitud. Tegin seal ümberkorralduse ja ettepaneku kultuurihoone ehitamiseks, mida saab kasutada turuna ja seal on ka köök, et inimesed saaksid kokku tulla ja süüa või süüa teha. Külas on väga palju restorane – kõik turistidele, liiga kõrge hinnaga … Tahtsin midagi kohalikele tagasi anda. See oli hüpoteetiline projekt. Montenegro oli ette antud, küla oli ette antud, koha külas pidin ise leidma ja ettepaneku ning probleemi ise kindlaks tegema. Minu meelest on nende probleem, et neil pole enam avalikku elu, turistid on nad avalikust ruumist välja tõuganud.
On sul idee, mida Müncheni magistrantuuri lõpetamiseks teha?
Ma võiksin teha mingi näituse – fassaadidest. Rahvusvahelises kontekstis. Mis on fassaadi roll erinevates riikides, kultuurides? Mida fassaad kommunikeerib ja mis kohas? Koguksin selleks materjali.
Räägi ka Omaanist.
Mind võlub, et sealne inimeste kooselu on nii teistsugune, eriti roll, mida mängib individuaalsus, individuaalne ruum. See on täiesti teistmoodi defineeritud. Meie Euroopas defineerime indiviidi kui inimest ennast, aga seal defineeritakse indiviid pere tasemel. See on elementaarne erinevus, sellest lähtuvalt on tegelikult kõik erinev.
FOTO: ERAKOGU
MADLEEN HEILÄNDER
Omaani sattusin juhuslikult. Mõtlesin, et ma ei tea sellest maast midagi ja kõik, mida arvan ennast teadvat, on vaid eelarvamused, pigem negatiivsed eelarvamused. Mõtlesin, et just see on parim põhjus sinna minna. Läksin üheks semestriks vahetusüliõpilaseks. Siis tulin Saksamaale tagasi, tegin bakatöö ära ja läksin üheks semestriks tagasi. Töötasin assistendina ülikoolis, andsin loenguid ka. Üliõpilased olid kohalikud, õppejõud pigem rahvusvahelised. Üliõpilased olid natuke nooremad kui mina, kuid mitte oluliselt. Nad alustavad õpinguid 18-selt, bakatöö kirjutavad nii 22-selt. Mul oli vast natuke rohkem kogemust.
Kuidas ennast Omaanis defineerisid?
Kui inimene läänest – ühiskonnast, mis on väga saavutustele orienteeritud. Ühiskonnast, mis on endale palju reegleid loonud, nii et paljudes asjades ei pea enam mõtlema. Tegelikult saab paljusid olukordi mitmel eri viisil lahendada, aga me oleme tänu oma reeglitele harjunud neid alati ühel ja samal viisil lahendama. See aspekt Omaanis puutub, sest selliseid reegleid ei ole. Nende ühiskond, süsteem püsib selle peal, et on inimestevaheline kommunikatsioon, üksteise aitamine, läbidiskuteerimine.
Kui oled endas nii veendunud, siis on raske olla avatud teistele kultuuridele – siis ei ole selles lisaväärtust, et välismaale lähed
Mind koheldi suure huviga. Neil oli alati suur rõõm oma kultuuri vahendada. Aga see ei olnud kunagi pealesunnitud, see oli pigem kutse. Nad olid väga avatud, nendega sai kõike kaasa elada, kõigest rääkida. Muide, umbes 90% tudengitest olid naised. Suhtlesin eelkõige kohalikega. Nad on väga integreerivad – kohe tahavad teisi integreerida. See puudub meie kultuuris täiesti – me kardame, et meilt võetakse siis midagi ära või see oleks kaotus, kui me kedagi integreerime. Me ei ole sellest aru saanud, et teiste kultuuridega vahetuses olemine on rikastav. Olime alustuseks kuuekesi Saksamaalt, teised üliõpilased ei kohanenud nii hästi kui mina. Kui sa lähed sinna ja oled endas nii kindel, nii veendunud, siis on raske olla avatud teistele kultuuridele – siis ei ole selles erilist lisaväärtust, et sa välismaale lähed. Ma nimetaksin seda uuskoloniaalseks mõtlemiseks – hoida kinni sellest, kuidas sinu kultuuris asju tehakse, nähakse. Nende jaoks oli see, mida nad on oma kultuurikeskkonnas õppinud, õige – tõde ... Kui nad seda seal ei kohanud, siis neil tekkis ebakindlus, kindlustunne läks kaduma. Kui ise olla avatum, rohkem usaldada teisi, siis on tulemus midagi muud.
Omaani-kogemuse võrra rikkamana, mis on sinu
nägemus arhitektina?
Ma leian, et meil puudub … Ühe sotsioloogi teooria järgi on esimesel kohal kodu, teisel töökoht ja kolmandal avalik ruum. Mul on tunne, et see kolmas koht, näiteks pargipink, juuksur, kohvik, kuhu inimesed lähevad vahel iga kuue nädala tagant, vahel kasvõi iga päev – nad identifitseerivad ennast selle kohaga, nad suhtlevad seal, kuigi see pole ei nende kodu ega töökoht. Mul on tunne, et need kohad on kaduma läinud – need on digitaalsesse ruumi liikunud. Minu eesmärk oleks seda tagasi muuta. Põhitegevus selles avalikus ruumis peaks olema vestlus. Muidugi on olemas spordisaale ja muid selliseid kohti, aga minu arvates oleks kõige tähtsam luua kohti, kus põhitegevus on vestlus. See, mis praegu toimub WhatsApp-is ja mujal sellistes kanalites – seda on vaja igal tasemel. See peaks leidma aset kodudes – meie korterid muutuvad üha väiksemaks, nad on ainult meie individuaalruum, seal ei saa pidu pidada. Sa ei saa 30 inimest külla kutsuda, sest su korter on selleks liiga väike. See on üks probleem. Ka tänavad on ainult üksikindiviidile tehtud, mitte enam kollektiivile.
Mida tahaksid öelda teistele noortele inimestele?
Minu ettepanek oleks igapäevaselt rohkem inimestega suhelda. See algab sellest, et vaatad tänaval inimestele otsa, räägid, hoiad kellelegi ust lahti – mitte ainult ei kuula muusikat, ei pööra tähelepanu endale. Sellest suhtlusest on niikuinii 99% mitteverbaalne kommunikatsioon… Võib-olla on see lihtsalt jälgimine, millest saab inspiratsiooni. Saab õppida teistelt inimestelt. Et ei oleks tunne, et me oleme oma probleemidega üksi, peame üksi midagi saavutama. Kui me teisi tugevamalt märkaksime, tajuksime, siis me teaksime, et me ei ole nii üksi. Niimoodi saab iga inimese käest midagi õppida. Õppida saab igalt poolt ja igast asjast!
Madleen Heilanderi saab jälgida LinkedIn-is @Madleen Heilander ja CONVIVIUM-i raames.
​
https://www.linkedin.com/in/madleen-heilander-971996267?
​
https://www.architekturmuseum.de/en/exhibitions/convivium/
​