TEKST: NK, TOIMETAS: KRISTEL KALJUND
FOTO: PRIIT PALOMETS
NOOR KUNST 1 | 24
DISAIN | OTSINGUD
disaineripisik nakatas mind juba lasteaias
Llorolyn:
Soomes jätkusuutlikku kingadisaini õppiv noor eestlannast disainer ja DJ Llorolyn on vahel süsimust, vahel üleni värviline, vahel mõlemat korraga – süsimust ja värviline. Talle meeldib duaalsus, mõnikord näiteks tegelased, kellest üks on roosa, lõbus, rõõmus ja teine süsimust, kes teeb pahandust. Llorolyn on need kaks kokku.
Disaineripisik nakatas mind juba lasteaias. Vaatasin multikaid ja muud sellist – mäletan, et pööningult leidsin mingid tühjad paberid ja püüdsin joonistada multifilmitegelaste kostüüme. See meeldis mulle. Lootsin, et keegi õmbleb need minu jaoks. Praegugi on mul üks kingade teema, mis on saanud muu hulgas alguse multikatest, oli üks jaapani multikas, kus olid mustad ja valged kõrged platvormsaapad. Sellest hakkas mul disainimõte jooksma. Mulle meeldivadki igasugused hullud jalanõud, erinevatest kultuuridest. Sellised huvitavamad.
LLOROLYN
FOTO: ERAKOGU
Enne keskkooli lõpuaastat ei osanud ma mõeldagi, et hakkan mingeid asju õmblema ja ise valmistama. Ma ei teadnud, et selline eriala nagu kingadisain on olemaski. Ma lihtsalt tahtsin loomevaldkonda, aga samas ei tahtnud saada näiteks maalikunstnikuks. Nahakunsti eriala käisin EKAs vaatamas, seegi tundus minu jaoks liiga lai. Mind küll huvitab riiete disainimine ka. Kuid erialaks valisin jalatsidisaini, sest see tundus keerulisem ja seda ei saa igal pool õppida, kuid Soomes saab.
Hämeenlinnas elades, HAMK-is disaini õppima saades, tuli äkki väga palju vabadust juurde, see tähendab võrreldes keskkooliga. Õppejõud on sellised, et kunagi ei seata reegleid paika, lihtsalt antakse ülesanne ja pead ära tegema. Aga kuidas teed, on oma asi. Ja alati saab minna kooli töökotta. Õhtul või nii, vaba voli on õhtuti üheksani töökojas olla ja oma kingi teha.
DYONIE
FOTO: PRIIT PALOMETS
Olen saanud teha palju smart disaini. Mitte just AI, aga HAMK-is hakkasin tegema 3D asju. Esimesel aastal pidi muidugi klassika selgeks saama. Meeste kingad, oxfordid näiteks, tuli õmmelda ja kõik. Alles hiljem saad vabaduse teha, mis endale meeldib. Aga kõigepealt tuli klassika ära õppida. Kogu see klassika on minus salvestunud nagu folderis, kõik need standardkohad ja -mustrid. Kümme erinevat osa, kindlad õmbluskohad ja muster, mis käivad stiili juurde. Kui ütled, et peab olema oxford, siis peab olema nii. Muidu sa ei saa seda nii kutsuda. Teisel aastal aga algas 3D kunst.
Disainerivabaduse saingi Hämeenlinna kõrgkoolist. Läksin sinna ja ei teadnud mitte midagi – nüüd tean ja suudan palju rohkem. Kõik ei tundu nii hirmus enam, et nüüd olen siin ja hakkangi tegema – kuidas see üldse võimalik on, et mina teen, kuidas ma mõtlen selliseid asju välja, kuidas ma oma disaineribrändi teen? Äriteemadest HAMK-i disainiõppekava raames palju ei räägita, see ei ole õppekavaga seotud. Selleks on vabatahtlikud lisakursused, mida olen võtnud.
Ma ei ole ju ainult disainer – disaineril on oma elu ka
Vahest harva panen kingadele ka eesti mustrid. Skandinaavia disain tundub mulle aga kuidagi liiga naturaalne või lillelapselik. See on küll ilus ka, lihtsalt pole minu teema. Á la ilma meigita, mitte juukseid värvida. Selline skandinaavia romantika. Paljudele sobib selline lillelapselik ja traditsiooniline, mulle kindlasti mitte.
​
Alati tuleb kõigepealt idee anda, enne kui midagi tegema saab hakata. HAMK-is alati suunatakse, kui sul on abi vaja. Minu aju genereerib disainiideesid. Inspireerivad teatud elukogemused: kus ma käinud olen, mida näinud ja tundnud. Ma olen väga spetsiifiline inimene, näiteks selles, mis värvid mulle meeldivad. Mulle meeldib roosa värv, ma ei tea miks, ma ei saa sellest lahti… Ma hea meelega võtaks ja värviks iga pildi roosaks. Aga näiteks punaseks mitte midagi, mitte kunagi.
Ma ei ole ju ainult disainer – disaineril on oma elu ka. Panen oma meigi peale, kannan oma stiili, mul on oma muusikamaitse, kindlad värvid ja tujud. Ma olen lausa pirtsakaski. Vahel on raske olnud, kui peab hakkama teistele seletama, samas kui minul on ammu pilt peas olemas. On keeruline hakata teiste jaoks sõnastama, kui ma juba ammu tean, mida hakkan tegema. Aga disainer peab seda suutma.
LYETHA
FOTO: PRIIT PALOMETS
Alati on alusmõte, kuidas king peab välja nägema. Üldised värvid. Üldine disain ja selle kinga emotsioon. Ma ei taha uut asja lõpuni joonistada. Ma teen parem baasmudeli valmis ja siis vaatan, mis sinna sobib. Siis ma juba tean paremini. Lõppdetailidega on see huvitav asi, et kui baasi tegemisega läheb kaua, näiteks kaks nädalat, siis mul jõuab selle aja jooksul tuju viis korda muutuda selles osas, mida ma tahan. Seetõttu mulle ei meeldigi ette joonistada. Kui ma ainult endale teen, siis ma järgin teatud reegleid, ma teen asja valmis nagu tavalise kinga ja siis hakkan vaatama, mis edasi. Ma ei taha joonistades välja mõelda, et mis värv ja mis detail ja kuhu. Pärast mulle ei meeldi ja siis hakkan kahetsema, et joonistasin täpselt ette. Kui läheb kaunistamiseks, siis ma teen parem ühe ropsuga ära, teen ühe emotsiooni pealt valmis.
Minu loomingul on kaks poolt. Süsimust ja roosa – või pastelne. Vahel ma olen süsimust, vahel üleni värviline, vahel mõlemat korraga – süsimust ja värviline. Kahepoolne teema. Mõnikord näiteks meeldivad mulle mingid tegelased – üks on roosa, lõbus, rõõmus tegelane, teine süsimust, teeb pahandust. Siis ma olen need kaks kokku, olen mõlemat. Mulle meeldib äärmusi kokku panna.
Ma käin ühest äärmusest teise, mulle meeldib äärmusesse minna
Mul on üsna spetsiifiline muusikastiil, ma house´i ei taha mängida ega kuulata. Liiga aeglane. Mul energiat jätkub. Üldse ma käin ühest äärmusest teise – mulle meeldib äärmustesse minna. Lõbus ja vali peab olema. Ma ei saa aru, kui minu peol mõni inimene ütleb, et kahju, ammu pole kuulnud midagi sellist… Ma mõtlen, et miks sa ise ei mängi. Mina DJ-na mängin hardcore´i, trance´i, hard trance´i. Palju ka vanemat muusikat, seegi hardcore. VTM. Natuke terrorcore siis juba. Väga retsid žanrid. Kiire muusika, meloodiline – need käivad mingis mõttes koos. Eufooriline, nagu mingi jaapani hardcore. J-core. See teeb mu rõõmsaks, mulle meeldib energiline muusika, kuulan 80% ajast sellist. Mõned mängivad peol kiiret muusikat, aga kodus kuulavad ambient´i. Mina kuulan kogu aeg sellist – see käib minu eluga koos. Kui ma ei taha magada, siis panen jõhkra muusika peale, et ma magama ei jääks. Ei ole nii, et ma pingutan üle – mulle tegelikult ka meeldib kõige jõhkram muusika.
Mu põhiline moto on, et mul peab olema lõbus. Muusikas ja disainis ka.
EVLONI
FOTO: PRIIT PALOMETS
Disainer ja DJ Llorolyni saab jälgida Instagarmis: