TEKST: KRISTEL KALJUND, TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 1 | 26
FOTO: SIRLI LUMP
DISAIN | PERSOONILUGU
Liina Lember:
soovin tegeleda teemadega,
mis on nähtamatud
PERSOONILUGU
Londoni disainer ja meediakunstnik Liina Lember toob kokku disainimaailma, ökoloogia ja tehnoloogia. Selle asemel, et pea liiva alla pista, meeldib talle keerulisi, mitmeid osapooli kaasavaid väljakutseid lihtsamaks teha ja tuua meile lähemale.
Tuua esile nähtamatu
Minu uudishimu kasvab kiiresti vaimustuseks, kui Liina hakkab rääkima oma tegemistest. Ta põimib nii töös kui ellusuhtumises teadlikult kokku kunsti, looduse ja meie aja ning selle tehnilised võimalused. Kliimakatastroofist on Lääne-Euroopas sel suvel olnud võimatu mööda vaadata – järvede veetase on drastiliselt langenud, kiirabid kihutavad mööda linna, sest vanainimesed ei pea ligi 40-kraadise soojusega vastu. Liina tõdeb, et „kui sa seda kuulad, kõike seda ängistust ja negatiivset infot, siis sul tekib blokk ja sa ei taha… Inimese, üksikisikuna tunned end jõuetuna.“
Suured, väga komplekssed muutused toimuvad meie ümber
Kuid selle asemel, et pea liiva alla pista, arvab Liina, et talle meeldib keerulisi, mitmeid osapooli kaasavaid väljakutseid teha lihtsamaks – tuua meile lähedamale ja püüda kõike hoomata. Nii soovib ta ka oma töös tuua esile nähtamatu – tegeleda teemadega, mis oma olemuses on nähtamatud nagu näiteks süsinikreostus. Olen Liinaga sajakordselt nõus, et „suured, väga komplekssed muutused toimuvad meie ümber ja meie inimestena selles ajaraamis, kus me elame, ei märka neid, sest muutused on nii aeglased.“ Kuidas muuta meie ümber igapäevaselt toimuvad olulised muutused nähtavaks? Kuidas panna inimesed neid aduma?
Liina igapäeva täidab koostöö erinevate asutustega, näiteks heategevusorganisatsioonide, muuseumite, teiste kunstnike ja disaineritega. Ta viib läbi näituseid, installatsioone, kaasamisi, töötube.
"GUIDE FOR NAVIGATING URBAN LIGHTSCAPE. CITIZEN RIGHT FOR LIGHTKNOWLEDGE"
LIINA LEMBER
Kõige enam jäävad kõlama töötoad – ta kõneleb neist nii köitvalt, et ma tahaksin kohe, otsekohe mõnes tema töötoas kaasa teha. Kujutage endale näiteks ette ööliblikafestivali! Juba see sõna ise on kui muusika.
Kriitiline spekulatiivne disain
Astun sammu tagasi. Liinal on bakalaureusekraad sisearhitektuuris Glasgow Kunstikoolist (Glasgow School of Art) ja magistrikraad informatsioonikogemuse kujundamises Londoni Kuninglikust Kunstikolledžist (Royal College of Art in London). Kultuurikogemust tal jätkub: ta on ERASMUS-e raames elanud Pariisis ning kogunud töökogemusi sisekujundajana Dubaist ja Berliinist, viibinud residentuuris Saksamaal.
Leiba teenib ta nii sisedisaineri kui ka illustraatorina, aga eelkõige kirjutab projekte – Inglismaal õpetatakse kunstnikele kasulikke oskusi, kuidas kirjutada ja juhtida projekte ning taotleda rahastust!
Õpingute käigus hakkas Liinat üha enam köitma selline valdkond nagu kriitiline spekulatiivne disain: disainipraktika, mis ei loo tarbimisühiskonnale müügiks mõeldud tooteid, vaid kasutab disainiobjekte ja tulevikustsenaariume ühiskondlike, eetiliste ja tehnoloogiliste probleemide kritiseerimiseks ning arutelude algatamiseks.
"IN-VISIBLE MOTH SPELLS (NÄHTAMATUD ÖÖLIBLIKALOITSUD)"
LIINA LEMBER
Kriitiline spekulatiivne disain tegelebki probleemide otsimise, mitte nende lahendamisega nagu tavaliselt ärilise kasu või kasutusmugavuse taotlemise puhul – eesmärk on panna inimene esitama küsimusi vaimus „Kas see ongi tulevik, mida me soovime?“ Kunst on selleks suurepärane meedium, eelkõige interaktiivne kunst kui baas mitmeseks dialoogiks.
Ööliblikate maailmatunnetus
Liina jaoks algas paljugi ööliblikatest. Magistriõpingute käigus heategevusasutusega Butterfly Conservation läbiviidud intervjuu käigus sai ta teada, päevaliblikaid on umbes 114 liiki, aga ööliblikaid 2500 ning nende arvukus langeb kriitiliselt.
Siia kohe PS, et Liina tegi mulle selgeks, et eesti keeles on korrektsem nimetus hoopis hämarikuliblikas – selle sõna võtan enda jaoks kaasa kui „aasta sõna“, sest meie vestlus avas minu jaoks akna uude maailma, mis on minu jätkusuutlike väärtushinnangute edasiarendus.
Tookord intervjuult koju minnes – plaaniga süübida ööliblikate maailmatunnetusse ja -kogemisse, leidis Liina magamistoa aknalt ööliblika endale otsa vaatamast. Seda võttis ta kui märki teemaga edasi minna.
Valgusinstallatsioon loob mitmeliigilise ruumi, kus on meeldiv olla nii meil inimestel kui ka ööliblikatel
Liina on käinud ööliblikaid uurimas muuhulgas Londoni loodusmuuseumi kogudes, aga ka Tartu loodusmuuseumis, ning avastanud nende ilu ja nende maailma enda jaoks süvitsi.
„Nende kehad ei peegelda üldse heli, nad on karvased, nad on kõige akustiliselt kindlamad elusolendid, niimoodi kohanenud, et öösel, kui nahkhiired lendavad ja üritavad oma kajalokatsiooniga ööliblikaid kätte saada, siis ei leia nad neid üles. Ja meie tunneme ja maitseme keelega, aga ööliblikad omamoodi nuusutavad õhku tundlatega, et leida kaaslasi või tugeva spetsiifilise lõhnaga valgeid või siniseid õisi, mis lähevad öösel lahti,“ jutustab Liina talle omase ilusa õhinaga. Jagan tema vaimustust.
"IN-VISIBLE MOTH SPELLS (NÄHTAMATUD ÖÖLIBLIKALOITSUD"
FOTO: JOHANN SPINDLER
Liina projekt In-visible Moth Spells ehk siis Nähtamatud ööliblikaloitsud on välisruumi mõeldud valgusinstallatsioon. Kuna erinevalt inimesest ei näe ööliblikad punast valgust, lõi ta punase valguse installatsiooni, mis kutsub osalejat lamama öösel mattide peal ja veetma aega punases valguses, mis ühtlasi tähendab ajaveetmist ööliblikatega.
„10-minutiline valgusinstallatsioon loob mitmeliigilise ruumi, kus on meeldiv olla nii meil inimestel kui ka ööliblikatel ja teistel liikidel. Ööliblikad võivad tulla, aga ei pruugi – see on võimalus meil kohtuda, võtta see hetk. Samal ajal kuulevad osalejad loitse – luuletusi, mis ma kogusin avaliku kutse kaudu. Olen seda teinud nii Inglismaal kui Eestis. Mul on mõlemas keeles kogu luuletusi, mis on salvestatud ja mida kuuleb mattidel ringis lebades. Keskel on valgustatud skulptuur, et osaleja näeks ööliblikaid. Valgusele ja loitsudele lisandub spetsiifiliste öiste lillede lõhn, et kõiki meeli kaasata, kogu olemust, et olla võimalikult selles hetkes, valmis sõbralikuks kohtumiseks kõikjal meie ümber olevate ja samas nähtamatute ööliblikatega,“ jutustab Liina.
"IN-VISIBLE MOTH SPELLS (NÄHTAMATUD ÖÖLIBLIKALOITSUD"
FOTO: JOHANN SPINDLER
Sellel Liina valgusinstallatsioonil osalejad saadavad talle veel aastaid hiljem pilte ööliblikatest – nagu ka õpingukaaslased, sõbrad ja tuttavad. Nii on tal õnnestunud nähtamatu liblikas kröömikese nähtavamaks muuta. Installatsiooniga käib kaasas infoleht, milles ta tutvustab inimese jaoks ootamatult ilusate ööliblikate olukorda, aga ka maailma, mida nad ultravioletses valguses, mida inimene omakorda ei näe, kogevad.
Kummalised kohtumised
Liina räägib, et sattus 2024 oma projektiga ka ERM-i juurde, kus ta tegi hilisõhtuse linnalooduse tuuri „Kummalised kohtumised öises linnas“ ööloomade näituse juurde oma osa ööliblikatest. Koos entomoloogi Villu Soonega seisnud nad ERM-i külje all kaskede vahel, valge lina üles tõmmatud, kuhu sai suunata valgusvoo, mis tõmbas putukaid kohale.
Me lõime hetke, kus saime kõik kokku, vaatasime lähedalt
„Seisime umbes kaks tundi. Mitte keegi ei väsinud, ei läinud ära, ei tahtnud isegi istuda. Villu rääkis, mina poetasin mõne tarkusetera vahele, see oli fantastiline kogemus. Me lõime hetke, kus saime kõik kokku, vaatasime lähedalt, kes meile kohale lennanud oli, rääkisime oma kogemustest ööliblikatega, nende ilust,“ meenutab Liina.
Kuna ööliblikad eksisteerivad alati koosluses taimedega, tutvustab Liina oma töötubades ka õisi ja räägib sellest, kuidas ööliblikad neid näevad. Tal on valik õisi, mille kuju, värvi, lõhna ta osalejatel kogeda laseb, püüdes anda maailma edasi läbi ööliblika silmade. Pärast meisterdatakse koos selliseid õisi, mis võiksid ööliblikatele meeldida – luuakse paberist ööliblikatele sobilikku aeda. Tegu on igati praktilise tegevusega, väikese tööriistapaketiga, mille osaleja saab, et maailma jätkusuutlikumaks muuta.
Siit edasi viib vaid üks samm linnaruumi planeerimiseni, näiteks valgusreostust silmas pidades – sellise linnaruumi, mis võtab arvesse ka teiste elusolendite tegelikkust.
"GUIDE FOR NAVIGATING URBAN LIGHTSCAPE. CITIZEN RIGHT FOR LIGHT KNOWLEDGE"
LIINA LEMBER
Liina räägib, et näiteks Taanis on vaikselt hakatud mõtlema sellele, et loodusväärtuslikes linnaosades tehisvalgust plaanides arvestatakse valgusspektrumi valikul ööliblikate või nahkhiirtega. Praegu linnaruumis sageli domineeriv sinine valgus mõjutab negatiivselt isegi inimese und.
Nii oleks oranžimad valgusallikad mitte ainult ööliblikasõbralikumad, vaid muudaksid ka inimese elukeskkonda meeldivamaks. See, et midagi on alati mingil viisil tehtud, ei tähenda ju, et teadmiste suurenedes ei võiks hakata tegema teisiti. Selleks aga on oluline endalt küsida, miks me seda just nii teeme, kuidas on inimesed selleni jõudnud ja kuhu võiks siit edasi minna.
Selliste oluliste ja samas argiste teemade arutelu ei ole osa meie igapäevast, niisuguse dialoogi loomiseks ongi vaja selliseid töid ja kogemusi, nagu Liina loob. Ta loodab, et tänu kunstile ja disainile – tänu spekulatiivsele kriitilisele disainile – tekib kommunikatsiooniahel, mille käigus need mõtted jõuavad ka nendeni, kelle võimuses on ühel hetkel midagi paremini teha. Eks toimu muutused ju vaikselt ja tasapisi.
LIINA LEMBERI TÖÖTUBA "TUNNETE AED"
FOTO: ERAKOGU
2023. aasta muuseumiööl aga viis Liina Tartu Ülikooli loodusmuuseumis läbi meeli ja ööliblikate maailmatunnetust tutvustava töötoa „Tunnete aed“, pannes taas üles oma pop-up valgusinstallatsiooni „Ööliblikate lend“. Sellest kasvas välja maailmakoristuspäev koostöös lasteaedadega.
LIINA LEMBERI INSTALLATSIOON "ÖÖLIBLIKATE LEND"
FOTO: ERAKOGU
Ning näiteks Pärnus ja Saaremaal tegi ta mudilastega töötuba, kus nad meisterdasid ja joonistasid kõike, mis on oluline. Lastega on teinud ta ka süsinikreostusega seotud projekte – mängulist õppimist. Laste teadlikkus rõõmustab teda ning kuna lapsed on nii loovad, leiutas ta nendega koos isegi mänge eesmärgiga mänguliselt mõista, mis on süsihappegaas ja miks see tekib.
LIINA LEMBERI PROJEKT "CARBON MONSTER"
FOTO: ERAKOGU
Süsihappegaasi teema on taas meie meeltele nähtamatu probleem. „Kuna see on nähtamatu, siis tundub, et see on küll oluline, me tunnetame seda läbi kuumalainete jm muutuste. Aga kuidas see nähtavaks teha? Selleks mõtlesin välja kaardimängu, kus ma räägin süsinikkoletisest – carbon monster´ist –, kes on tekkinud pika aja jooksul ja keda me peame alistama läbi positiivsete otsuste nagu rattasõit autosõidu asemel, veetarbimine või taastuvenergia valimine“, räägib Liina.
Mäng, mis sobib tõsiste probleemide lahtiharutamiseks ja rääkimiseks, karmi reaalsuse lähemale toomiseks.
Teadlikkus, et loodus on vähenemas
Inimeste väärtushinnangud saab ju vaid tasapisi suunata. Liina on märganud näiteks Saksamaa ja Suurbritannia osas erinevust Eestiga, et suurtes Lääne-Euroopa maades on inimestel olemas kriitiline teadlikkus sellest, et loodus on vähenemas. Eestis tundub inimestele, et loodust nagu on, kõik oleks justkui hästi.
LIINA LEMBER
FOTO: ELE JOHNSTONE
„Meil on paljudel inimesel nn plant-blindness,“ püüab Liina mu silmi avada. Tõden, et olen minagi lugenud, et viimastel aastatel võetakse Eestis metsa maha kiiremini, kui see jõuab taastuda, ning eesti sõpradega on sellest raske rääkida – vastuseks võib ikka kuulda, et mets ongi realiseerimiseks. Lagedad ja üha lagedamad maanteeveered teevad mind nukraks – just sõitsin Tartusse ja meenutasin mõnesid sõite aastakümneidtagasi, kus teeservakuuskedest õhtupäike bussiaknasse ei paistnud.
Aga tänu Liinale olen minagi nüüd hämarikuliblikaid rohkem märganud. Täna varahommikul vaatas õuest minu aknasse eriti ilus eksemplar: paari sentimeetri pikkune, oranžikas, karvane kaunitar!
Milline õnn, et eestlased kohtuvad vahel kuskil Euroopa peal!
Liina Lemberist rohkem kanalites:
Instagram: @liina_lember
Koduleht : https://liinalember.com/
Twitter/X: https://x.com/liina_lember