"PISARAD JÄÄVAD", "TEARS WILL REMAIN", LÜHIFILM / DOKUMENTAAL 2022
REŽISSÖÖR: LERI MATEHHA
TEKST: LERI MATEHHA, NK; TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 1 | 25
KUVATÕMMIS: LERIMATEHHA.COM
FILM | IDENTITEET
Leri Matehha:
mind nähti eestlaste poolt kui
eesti filmitegijat
IDENTITEET
Berliinis resideeruva Leri Matehha filme on näidatud paljudel rahvusvahelistel festivalidel nagu IFFR, Images Festival Toronto, Beijing, Hamburg ja Clermont Ferrand. Juba kakskümmend aastat Saksamaal elanud eesti-saksa filmitegijal ja kunstnikul Leril on kirev taust ja mitmekihiline identiteet – samas on ta eesti keel imeline ja talle meeldib, kui teda loetakse muu hulgas ka eesti filmiloojaks.
Ma olen eesti-saksa kunstnik, režissöör ja filmitegija. Hetkel tunnen ennast rohkem produtsendina, sest viimased kaks filmi, mis ma tegin, ma produtseerisin ise ja see oli minu jaoks raske protsess. Nii et defineerin ennast pigem läbi saavutuste, mis olid kõige raskemad.
Tallinn, Köln, London, Pariis, Tel Aviv
Kasvasin üles Tallinnas, käisin Tallinna Saksa Gümnaasiumis, kus õppisin saksa keelt. Mu isa on pooleldi sakslane ja pooleldi eestlane. Tema õpetas mulle ka eesti keelt. Me kolisime perega Saksamaale, kui ma olin neliteist – isa leidis seal töö. 2005 läksime, Eesti astus Euroopa Liitu, väga lihtne oli kolida.
FOTO: ERAKOGU
LERI MATEHHA
Keskkooli lõpetasin juba Saksamaal. Emakeeled on mul saksa, vene ja eesti keel. Mu ema on Valgevenest. Mul ei ole eriti valgevene identiteeti, ma ei tea Valgevenest palju, sest mu ema pere on juudi pere, nii et mul on rohkem Iisraeli taust, mis on praegu natuke keeruline. Samas tunnen, et eestlased on Saksamaal kõige marginaalsemad. Kõige marginaalsem ongi, kuidas inimesed mind tajuvad, kui ma ütlen, et olen eestlane.
Mõnikord teen kunsti – minu jaoks
on oluline, et ma ei tee ainult filme
Õppisin Kölni ülikoolis skandinavistikat – soome keelt ja filosoofiat. Valisin ainult soome keele, sest ma oskasin eesti keelt ja mõtlesin, et nii on kõige lihtsam, sest ma tahtsin tegelikult lihtsalt filosoofiat õppida. Siis läksin paralleelselt Kölni meediakunstide kooli. Õppisin alguses animatsiooni ja siis läksin rohkem mängufilmi – režii – peale, aga seal õpiti kõike, nagu kunstikoolides ikka. Läksin sinna, sest mulle ei meeldinud, kuidas filmikoolid filmitegemist õpetavad. Saksa filmiturg ei huvitanud mind üldse, ma ei tahtnud saksa filme teha. Mõtlesin, et meediakool on äkki vabam… Ma ei ole ainult režissöör, et teen nagu televisiooni, vaid teen rohkem eksperimentaalseid filme või produtseerin ise või mõnikord teen kunsti – minu jaoks on oluline, et ma ei tee ainult filme.
KUVATÕMMIS: LERIMATEHHA.COM
FOTOKUNSTIRAAMAT „KRIISIS VEDELEN“
Olin kaua Kölnis ja siis Londonis ja Pariisis – töötasin seal, sest mul oli raha vaja. Siis läksin Iisraeli, DAAD-i stipendiumiga, uurima saksa ja jidiši kirjandust. Olin seal kolm aastat, töötasin Tel Avivi ülikoolis, tegelesin oma filmiga ja elasin Haifas. Aga oktoobris 2023 teadsin, et pean lahkuma. Minu töö oli eelkõige saksa keeles, aga mõnikord heebrea keeles, mida olen ka õppinud, ja jidišis, mida õppisin Pariisis ühe filmiprojekti jaoks. Jidiš on põnev keel. Natuke nagu alamsaksa. Sarnased dialektid. Jidišit kirjutatakse heebrea tähtedega. See kõlab nagu saksa keel, aga kirjutatakse heebrea tähtedega.
Film vene migrantidest Iisraelis
Tegin Iisraelis filmi vene migrantidest, näiteks oma vanaemast, kes kolis 1990-ndatel Valgevenest Iisraeli. Nad elavad omamoodi kultuurilises vaakumis, kus reaalne kontekst ei jõuagi nendeni. Filmi teema ongi kultuuriline eraldumine: inimesed, kes ei saa aru, mis riigis nad elavad. Film on vene keeles, mis mulle väga meeldib: teha film Iisraelist, aga vene keeles.
KUVATÕMMIS: LERIMATEHHA.COM
TERRITORY OF DARKNESS, 88 MIN. HYBRID DOCUMENTARY
Ma ise ei sekku filmis otseselt ega selgita, mis on West Bank või Iisraeli okupatsioon Palestiinas. Just see on vaatajale keeruline - mitte see, millest film räägib, vaid millest see ei räägi. Ma ei tea veel, kas tahan filmi praegu üldse näidata. Tunnen, et see on oluline dokument, aga võib-olla mitte sobiv just käesoleval hetkel. Saksamaal on Iisraeli teema praegu väga polariseerunud, sageli arvatakse, et kui räägid Iisraelist, pead rääkima ainult sõjast. Minu film räägib millestki muust, aga võib-olla just see aitabki näha suuremat pilti.
Kui sa teed saksa abituuri, siis sa identifitseerid end selle maailmaga
Ma suhtlen Berliinis palju inimestega iisraeli diasporaast, kes ei ela Iisraelis. Aga ma tunnen ka eestlasi. Lähen mõnikord näitustele, kus on eestlased – mulle meeldib nendega olla ja vaadata nende perspektiivi. Üldiselt olen väga sakslane, haritud sakslane. Kuigi see mulle ei meeldi, aga nii see vist on – kui sa teed saksa abituuri, siis sa identifitseerid end selle maailmaga.
Kuidas ma töötan?
Alguses proovin leida produtsenti või produtseerin ise. Siis tegelen rahastusega – filmi tegemiseks on palju raha vaja. Ma küsin professionaalidelt, kas nad aitavad mind. Ma töötan tavaliselt inimestega, kellega olen juba koostööd teinud või uurin, kas nad teavad kedagi soovitada. Iisraeli projektiga oli raskem kui teiste asjadega, sest paljud ei tahtnud Iisraeli minna ega seda teemat puudutada.
FOTO: ERAKOGU
LERI MATEHHA
Enne Iisraeli tegin filmi Ukrainas, Bahmutis, veel enne sõja puhkemist. Seal oli kergem inimestega suhelda, otsida tiimi, aga raskem rahastada. Iisraeli filmiga oli vastupidi – oli raskem leida inimesi, kes tahaksid koostööd teha, aga ei olnud nii raske rahastada kui oli Ukraina filmi, kus ei olnud üldse raha. Enne suurt sõda ei olnud saksa fondid huvitatud sellest, mis Ukrainas toimub. Selline poliitiline töö tuli mul välja – viimased kuus aastat olen olnud rohkem poliitikas kui kunstnikuna tegev! Ma püüan sellest praegu eemalduda ja teha lihtsamaid asju, no mitte lihtsamaid, aga mitte nii political hotspot. Kogemus Israelis oli lihtsalt liiga „kuum“ minu jaoks.
Ühest filmist teise minemise hetk
Praegu on mul ühest projektist teise minemise hetk. Plaanin teha episoodifilmi. Neli episoodi Lübeckis, kaks Tallinnas. Lübeckis on nimelt "Surmatantsu" teine pool! Käisin Lübeckis ja vaatasin seda – Tallinna poolt ma tean hästi. Lugesin teksti ja see on alamsaksa keeles, mida ma oskan. See oli minu jaoks põnev. Hakkasin ideed arendama. Sellest tuleb kaasaegne surmatants, see tähendab episoodides tuleb surm ja viib tegelased teise ilma. Film tuleb alamsaksa keeles. Tallinna episoodid on „vaiksed“. Mul on tunne, et surm, eriti läänes, ei ole nagu inimeste elus „kohal“, tahan seda rohkem sisse tuua.
Mind nähti natuke ka
nagu „oma“ filmitegijat
Eelmise filmi „Pisarad jäävad“ – „Слезы останутся“ – filmisin Ukrainas. Käisin lihtsalt ringi ja filmisin. Seal on linn Bahmut, kus toodetakse sovetskoje shampanskojet. Mind hakkas huvitama mäletamise teema, comemoration. Bahmutis kaevati välja mumifitseerunud juudi surnukehad aastast 1941. Sealt tuli neil idee, et hea pinnas, saab fermenteerida šampust. Aga minevik? Vabrikus on mingi müür, nad ütlevad, et see on nutumüür, see ongi kogu comemoration. Mul on tunne, et „raudse eesriide taha“ on mäletamist vaja. Et inimesed on segaduses. Unustamine ei ole lahendus. Film on vene keeles. Saksamaal muretseti, kuidas suhtuvad asjasse ukrainlased, kuna film on vene keeles. Aga Kiievi filmifestival näitas seda ja oldi väga rahul. Mind nähti natuke ka nagu „oma“ filmitegijat. Nüüd on film festivalidel. Rotterdami filmifestivalil oli huvitav, et mind nähti eestlaste poolt kui eesti filmitegijat – see oli tore.
LERI MATEHHA
TEARS WILL REMAIN, 13 MIN. UKRAINE, 2022
Ma ei tee kindlasti mainstream filme. Tavaliselt läheb ühe filmiprojektiga umbes kolm aastat. Rotterdami filmifestivalil näidatud „Kõrgushüppaja Thomas“ – „Thomas der Hochspringer“ – oli kõrgkooli lõpufilm, aga Ukraina filmile läks kolm aastat ja Iisraeli filmile „Kineret“ ka kolm aastat. Nii et järgmised kolm läheb eeldatavasti surmatantsule. Muidugi on vara öelda, mis sellest tegelikult saab, mis suunas see täpselt liikuma hakkab. Episoodifilm, mängufilm – on mängulisem kui dokfilmid.