TEKST: KRISTEL KALJUND, TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 2 | 25
KUVATÕMMIS: FACEBOOK
KLASSIKA | SUUR INTERVJUU
Kristina Maria Agur:
meil on üks elu, seda tuleb nautida ja elada
ja toredaid inimesi leida
SUUR INTERVJUU
Teise põlvkonna väliseestlase metsosopran Kristina Maria Aguri jaoks sai laulmine alguse skaudilaagris, lõkke ääres vanu laule lauldes. Nüüd elab ta Austrias, tal on armas talukoht suure aia ja metsaga maja taga. Tema sõnul küll natuke hullumeelselt kaugel ooperipealinnast Viinist, kuhu ta pea iga päev riigiooperisse tööle sõidab.
Kes sa oled, kust sa tuled?
Olen väliseestlane, teine põlvkond Torontos sündinud. Kasvasin üles kahe kultuuriga. Eesti oli mingis mõttes tähtsam, aga ma kasvasin Kanadas üles. Koolielu, sõbrad…. Aga pool elu olid täiesti eestlased. Beebist saadik – ma olin gaid-skaut Kotkajärve laagris, kui ma olin kaks ja pool. Ma olen esimesest päevast eestlasena üles kasvanud, Torontos kultuurivahetuses. See on üks maailma multikultuursematest linnadest. Nii tunnen ma end tänapäevani. Siin saan eestlastega eesti keelt rääkida, see hoiab kokku.
Olin noor, kes tahtis arstiks saada. Ma tegin bakalaureusekraadi biokeemias. Siis hakkasin laulmist õppima. Ma laulsin koolikooris, eesti koolikooris. Lauljaks saamine ei olnud alguses mu idee. Mul oli natuke pikem tee. Aga ma jõudsin Viini!
Ma laulsin ülikoolis kooris. Laulsin ette ühe soolo jaoks ja dirigent ütles, et Kristina, sul on tõsiselt potentsiaali. Lõpetasin biokeemia ja läksin Toronto ülikooli muusikat õppima. Biochemistry on loodusega seotud, see on mul eestlusest… Loodus on mulle supertähtis. See meeldib mulle Austrias! Kõik on lähemal kui Kanadas.
Ma elan maal, umbes 140 km Viinist. Mul on väike talukoht, suur aed. Saan siin muusikaelust tagasi balanssi. Paljude eestlaste jaoks on tähtis, et on loodus ja maa – minu kombinatsioon, millega saan hakkama, on samuti – loodus ja maa. Mul on mets maja taga. See on hullumeelne, aga it works. Ma sõidan väga palju, mul on väga hea auto. Siin on mugav sõita, teed on heas korras. Koor alustab hommikul hiljem ja lõpetab õhtul hiljem, nii ei pea suure liiklusega sõitma. Torontos sõitsid eestlased eesti kooli 45 minutit või tunni. Õhtul pool kümme hakkasid tagasi koju sõitma, järgmisel hommikul oli normaalne kool jälle.
KRISTINA MARIA AGUR
FOTO: PIIA RYTKONEN
Väliseestlane?
See oli lihtsalt meie nimi. Nagu Austrias – ma olen Ausländer. Ma tulen Kanadast, ma olen eestlane. Väliseestlane – see annab mulle baasi. See oli meie grupp, sõjajärgselt, lapsed, lapselapselapsed… Muidugi kuuleb minu aktsendist, et ma ei tule Eestist. Väliseestlus annab raami, et inimesed Eestist teavad, kes ma olen ja kust ma tulen.
Sul on uskumatu eesti keel...
Torontos üles kasvades – seal oli eesti kool ja gaidid ja skaudid ja kirik ja rahvatants. Ma olin iga päev kuuenda klassini vanaema juures. Vanematel oli reegel, et kodus räägime eesti keeles. Kui ma hakkasin vennaga inglise keeles rääkima, siis mu vanemad karjatasid: „Eesti keeles!“ Ma olen nii tänulik. Sest tänu sellele saan tänapäeval hakkama.
Torontos oli kõige suurem eestikeelne keskkond. See tegi keele hoidmise lihtsamaks kui mõnedel teistel. Näiteks Ameerikas, kus teised eestlased olid palju kaugemal. Või väiksemates keskkondades pärast paari põlvkonda. Siin on super, sest mul on kolm eesti kolleegi. Ma coach´in Annely Peeboga. Temaga räägin eesti keeles. Ta on super lauluõpetaja, absoluutselt fantastiline. Sellega saan keelt hoida, kui olen välismaal. See on ikkagi keeruline. Mu vanemad panid meile selle reegli…. Nad ajasid meid kõiki hulluks! Mu onulapsed, neil oli vähem eesti keelt, sest mu tädi on kanadalane. Nad saavad eesti keeles hakkama. Kui nad on paar nädalat Eestis olnud, siis on juba palju parem. Vahe ongi selles, et meil oli kaks eestikeelset vanemat, see oli teistmoodi. Kui nad tulevad, siis nad ütlevad ikka: „Kristina, räägi meiega eesti keeles, meil on vaja harjutada!“
Laulmine käib loodusega koos, sest minu jaoks oli laulmise algus lõkke ääres
Sinu jaoks tähendab eestlaseks olemine keelt ja loodust?
Keel ja loodus. Ja muusika, laulmine käib loodusega koos, sest minu jaoks oli laulmise algus lõkke ääres. Mulle alati nii meeldis, see oli mu lemmikosa. Alati samad laulud, hakkavad pähe. Me laulsime palju sõdurilaule. Juba 1990. alguses hakkasin laagris käima. See võttis aega, enne kui uuem eesti muusika meile jõudis. Kui ma olen Eestis skautidega laagris olnud, siis nad naeravad, mul on peas hästi vanad-vanad laulud. Need on need, mida me tunneme! Meil kirjutati ka laagrilaule, väliseestlaste laagrimuusikat on üle aastate juurde tulnud.
Oled sa eesti muusikat laulda saanud?
Ülikooli ajal ma proovisin alati eesti kunstmuusikat kontsertidesse panna, kui vähegi sain. Sooviksin seda rohkem laulda. On mõte siin kontsert kokku panna, on küllalt eestlasi. See oleks lõbus. Mul oli mingil määral noote, aga mitte nii palju kui oleks Eestis. Olid mõned noodiraamatud, Saar ja nii, mis ma sain teiste eesti lauljate käest Kanadast. Aga keegi neist ei hakanud profiks. Mõni on muidugi, näiteks Avo Kittask. Paljud pidid lihtsalt tööle käima hakkama. Aga eestikeelses keskkonnas oli palju kontserte, eriti 1960-70. aastatel. Nende käest sai noote. Paljud noodid olid käsitsi kirjutatud, koopiate koopiad.
Kus sa jõulud veedad?
Sel aastal olen siin. Natuke saab vabu päevi. Ükskord olin enne jõule Kanadas, lendasin 25. detsembril tagasi… Sel aastal teen vaiksemalt. Ma olen igal aastal midagi sõpradega teinud. Aga sel aastal… Mul on kirik mäe otsas. Ma ei ole suur kirikuinimene ja ma ei ole katoliiklane, aga jõulude ajal on ilus. Kui nad peavad kesköömissat. Ma lähen jala ja taskulambiga, peab natuke läbi metsa minema. See on ka ilus. Ma teen vaiksed jõulud. Me töötame nii 23. kui 25. detsembril.
Mulle meeldib koju Kanadasse koju minna – sel aastal ma ei saanud, meil oli Jaapani turnee. Mulle meeldib koju minna oktoobris. Siis on thanksgiving, tänupuha. Lehed hakkavad värviliseks minema. Kõik on punased ja oranžid. Tänupüha on stressivaba – toidu tegemine on muidugi stress, aga see ei ole see sama stress, mis jõulude ajal. See on mu lemmikaeg Agurite perega kokku saada. On küllalt soe, saab jope väel õues olla, lõket teha. Ma parema meelega lähen siis kui jõulude ajal. Jõulud on ilusad, aga kui ma olen kodus, siis ma laulan mitu-mitu asja kirikutes ja eesti üritustel, nii et aega jääb väheks. Mulle küll meeldib eesti jõulumuusikat laulda... Pealegi on oktoober Kanadas kõige ilusam aastaaeg ka.
Eestis käimine?
Me oleme mu eesti suguvõsaga väga lähedased. Kui ma olin laps, siis isa tegi suure sugupuu. Meil on palju kontakte. Paar inimest on lähedasemad kui teised. Kui ma kolisin Euroopasse, siis läksin kõigepealt Eestisse, see oli algpunkt. Elasin esimesed kolm kuud sugulaste korteris ja nad aitasid mind. Mul on Eestis cousins, umbes nii. Tulid sel suvel külla ja ma käisin Eestis laulupeol, nägin neid seal. Meil on palju kontakti. Mu isale meeldib Eestis käia, ta käib tihti. Ta on seal suur social butterfly. Ja mul on palju sõpru skautluse kaudu ja ma olen korporant – olen Filiae Patriae´s ja selle kaudu on mul palju inimesi, keda olen üle aastate kohanud. Mul on Eestis nii kodutunne. Eestisse minek on küll keeruline, sest kõige tähtsam on näha vanemaid. Kui vanemad saavad rohkem siia tulla, siis ma saan rohkem Eestisse minna. Nad tulevad siia mulle külla. Kui mul on vaba, lähen Eestisse ka.
KRISTINA MARIA AGUR
FOTO: ERAKOGU
Aga nüüd mul on maja krundiga – ja suvel on vaja – palju tööd teha, ei saa nii palju reisida. Ma olen elus palju reisinud. Nüüd on Austria minu kodu. Ma tahan siin ka rohkem näha. Mulle meeldib käia matkamas – olen siin õppinud mägimatkamist, mida ma Toronto kandis kunagi ei teinud, sest seal ei ole mägesid. Ühe eksiga matkasime pea igal nädalavahetusel. Ma käin ka murdmaad suusatamas… Tahan oma uut kodu paremini tundma õppida. Ja ma tahaksin Sloveenias, Slovakkias, Tšehhis käia. Mul on auto, ma saan igale poole. Nii palju kohti on lähedal.
Eestis elasin aasta, plaan oli kolida Leipzigi. Olin just toa leidnud, kui läksin laulsin Stralsundis ette. Sain tööd ja elu läks edasi. Oleksin soovinud Eestisse jääda, aga ma laulsin Estonia koorile ette ja nad ütlesid, et sa oled rohkem solist, mitte koorilaulja. Mis siis ikka. See oli mu esimene ettelaulmine koorile. Nüüd ma oskan natuke teist repertuaari valida, kui ooperikoorile ette laulan. Mul võttis natuke aega, et leida õige nišš.
Stralsundis oli neljakuuline leping, mida pikendati kuni kaheks aastaks. Ebakindel oli, seepärast teadsin, et pean edasi ette laulma. Läksin Viini ja olingi Viinis. Estonias laulsin esimeseks aldiks, Viinis laulsin teiseks. Paar asja, mis tegin teisiti. Koori ettelaulmisel ei loe ainult see, kel on kõige ilusam hääl, see ei ole sama kui solistiks ettelaulmine. Sa pead gruppi sobima. Ma ei arvanud, et saan Viini. Üks sõbranna elas Viinis – ma ei olnud Viinis käinud – mõtlesin, et saan paar päeva sõbrannaga olla, vaatan ringi ja laulan. Tavaliselt ma olen ettelaulmistel nii närvis. Siin ma olin ainult natuke. Arvasin, et teen esimeses ringis kaasa, teise nad mind ei lase. Aga läks edasi, tuli kolmas ring… See oli üllatus. Stralsundist oli mõnes mõttes raske lahkuda, sest koor oli nii väike, 23 lauljat. Neil oli ainult üks mezzo. Juba järgmiseks aastaks oli mulle kaks suurt soolorolli. Aga siis tuli koroona, Richard Straussi „Rosenkavalier“ jäi ära. Oli õige otsus ära tulla.
Sinu lemmikooperid, kus sulle meeldib kaasa teha?
Minu lemmikooper on Benjamin Britteni „Peter Grimes“. Muusika on äge, koorimuusika on äge. See oli mu lemmikooper juba Torontos, mängis meil, kui ma olin ülikoolis – ma käisin kolm korda vaatamas. Orkester on äge, lugu on äge. Koorilauljana tegin seda 2021. Ma olin alati tahtnud seda laulda. Ja siis saingi! Ja see oli täpselt nii hea, kui ma arvasin. See on inglise keeles ka, see kindlasti mõjutas. Klassikarepertuaarist on mu lemmik Mascagni „Cavalleria rusticana“. Esimene kord ooperis ei pea olema alati „Carmen“ või „La traviata“ või „La bohème“. Kui keegi tuleb küsima, et millist ooperit minna vaatama, siis ma küsin kõigepealt, et millist teist kunsti, mis sorti muusikat sa naudid? Kas sa oled orkestrimuusikat kuulanud? Ja lugu loeb ka.
Olid sa saksa keelt õppinud?
Üheksandast klassist alates õppisin koolis kaks aastat, basic… Baas oli, kui läksin. Eestis võtsin saksa keele eratunde. Siis õppisin siin. Stralsundis oli hea, sest paar inimest rääkisid inglise keelt, aga enamus ei rääkinud. Seal oli üks teine eestlane ka. Nii sain alguses vähemalt hakkama. Aga kui ma tahtsin kolleegidega rääkida, siis pidin proovima, kuni mu saksa keel läks iga nädalaga paremini.
Viinis räägivad paljud inglise keelt. Mu kõige suurem hüpe keelega toimus, kui mul oli kaks aastat boyfriend, kes ei rääkinud üldse inglise keelt. Tänu temale on mul hea saksa keel.
Sa pead teadma,
mida sa soovid elus teha
Teised koorilauljad… Eriti viimastel aastatel on palju rahvusvahelist seltskonda tulnud. Kooripõlvkond 10-15 aastat enne meid – paljud tulid Ungarist, ikka üle maailma ka, aga mitte nii palju. Nüüd räägivad tõesti kõik inglise keelt, sest nad tulevad igalt poolt. Neil on palju raskem saksa keelt õppida kui minul oli, sest nüüd räägivad noored kõik omavahel inglise keelt. Viinis saab päris hästi inglise keelega hakkama. Nii võtab saksa keele õppimine kauem aega. Mul läks päris kiiresti.
Kuidas sind tajutakse?
Nad on täiesti segaduses. Alguses küsiti, et kas sa oled kanadalane või eestlane. Evelin Kuchar, kes laulab ka 2. aldis, on kaua Viinis olnud – Evelinil oli hea meel, sest ma olin tema esimene eesti kolleeg. Teised nägid, et ma rääkisin temaga eesti keelt, aga nad teadsid, et ma olen kanadalane. Olid hämmingus. Nüüd on kaks uut eesti kolleegi, üks noor tenor Edgar Tron ja Tambet Kikas, bass.
Ma olen täielik segu. Kanada on mind kultuuriliselt ja iseloomu poolest palju mõjutanud. Eestis ollakse harilikult rahulikumad. Ma olen selline, kes kohe hakkab rääkima ja tegutsema. See on tulnud kanada kultuurist. Aga teiselt poolt on Eesti.
KRISTINA MARIA AGUR
FOTO: PIIA RYTKONEN
On sul eeskujusid?
Elus? See on cheesy. Mu ema. Elukestev õpe ja et kunagi ei ole liiga hilja: ta läks ülikoolist occupational therapy´sse, tegi magistri, siis anatoomia, oli professor – õpetas ja tegi PhD hilistes 40ndates, endal kaks last kodus. Vanaema aitas, isa muidugi ka. Tema suur hüpe professionaalses elus oli siis, kui ta oli viiskümmend pluss. Kunagi ei ole hilja! Nüüd ta on pensionil. Aga ka see, kuidas ta üliõpilastega oli. Ta oli populaarne. Ta küsis üliõpilastelt alati, et mis on su õige tee. Vahest läheb üks uks kinni, aga teine avaneb. Sa pead teadma, mida sa soovid elus teha.
Näiteks mina laulan nüüd siin kooris. Aga elu on õppimine ja kas ma laulan kooris nüüd terve elu? Ma olen 30ndates. Kümne aasta pärast teen võib-olla midagi muud – kui ma tahan. Uksed avanevad. See on minu jaoks kõige tähtsam. Ma ei taha, et tuleks olukord, et ma enam kunagi ei õpi. Et ma olen siin kinni ja pean seda nüüd 15-20 aastat tegema. Ema on selles mu eeskuju. Muusikaliselt Annely, kuidas ta on oma karjääri ja otsuseid teinud. Elus tuleb otsustada, et mis on sulle tähtis. Pere, kodu, töö? Vahest peab üks asi teisele ruumi tegema. Just need otsused elus, kuidas Annely on otsustanud pereelu ja karjääri ühendada. Annely Peebo on mul suur eeskuju. Tugevad naised! Eesti naised… We are made of strong stuff!
Tulevikuvisioon, unistused?
Need on südame lähedal! Pst! Sooviksin laulda rohkem soolot. Hääl on paika saanud, olen dramaatilisema häälega. Paar asja on mul käimas. Lauljana sa ei ütle midagi enne, kui on allkirjastatud.
Ma tahan oma koduelu edasi elada. Mul on siin uus kodu, olen neli aastat siin väikeses külas elanud. Tahan sõpru leida, seltskonda leida. Võib-olla tuleb partner, võib-olla mitte. Elu ülesehitamine võtab aega. Muidugi on oluline koju minna ja perekonda näha. Aga see elu, mis mul on siin – unistan, kuidas teen selle täiuslikuks. Meil on üks elu, seda tuleb nautida ja elada ja toredaid inimesi leida. What is it going to look like?
Kristina Maria Agur on jälgitav kanalites:
Instagram: @mamaestonia
Youtube: https://www.youtube.com/funky9050
​
Muud kajastused:
https://uoftopera.ca/2019/10/03/kristina-agur-my-operatic-journey-to-vienna/