TEKST: KRISTEL KALJUND, TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 1 | 26
FOTO: PRIIT PALOMETS
INTERDISTSIPLINAARNE | SUUR INTERVJUU
Kristiine Mäss:
ühiskonnas häirib mind mõndagi,
mida ei saa välja öelda
SUUR INTERVJUU
Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õpinguid alustanud nüüdne Londoni interdistsiplinaarne kunstnik Kristiine Mäss näeb kunsti eelkõige suhtlusena ühiskonna ja ümbritseva maailmaga – tema jaoks on oluline teha kunsti ka väljaspool galeriisid ja ateljeesid. NoorKunst.com uuris, kus ja kuidas ja miks London.
Räägi endast kui kunstnikust.
Mind ajendavad kunsti tegema teemad, mida kõik näevad, aga millest ei räägita. Ma olen ise väga filtrita inimene ning seega ma visualiseerin asju ilma filtrita. Nii võivad need olla šokeerivad, aga samas igapäevased ja tavapärased. Mulle meeldib tabu igapäevases võtmes. Ma ei kujuta ilmtingimata šokeerivaid asju, aga tulemus võib olla šokeeriv, sest mulle meeldib tuua välja väikseid aspekte, millest inimesed üritavad mööda vaadata, üleromantiseerida. Üritan tsensuurist eemale hoida, sest muidu ei saaks ma kajastada kõiki teemasid, mida tahan kujutada.
KRISTIINE MÄSS
FOTO: PRIIT PALOMETS
Teiseks meeldib mulle kohalolu. See tähendab, et ma loon teose ja valin meediumi ja oma käekirja vastavalt olukorrale, milles parasjagu olen. Mulle meeldib kohapeal kunstiteosed luua, see ei ole mõeldud performance'ina, ma ei eelda, et inimesed mind vaatavad. Sellegipoolest olen avalikus kohas, üritan ümbritsevat melu haarata.
Last but not least meeldib mulle käepärasus. Olen õppinud ja praktiseerinud palju erinevaid meediume. Muidugi, mul on eelistusi, näiteks mulle meeldib väga aqua tinta, aga mul ei ole alati vaskplaate, happevanni ega ventilatsioonikabinetti. Seega ma võin sama idee „ümbertõlkida“, teha näiteks papist, et olla kiirem, efektiivsem ja keskkonnasäästlikum. Ma pigem lähtun tungist, mis mind ajendab, kui olen meediumipõhine. Samas meedium inspireerib mind ja ma valin temaatikaid meediumist lähtuvalt.
NIMETU
KRISTIINE MÄSS
Tööde temaatika või lähenemise ja meediumi valin oma elufilosoofia järgi. Ma alustasin tantsijana. Olen elus erinevaid asju proovinud, harrastanud, õppinud ega suuda lõpetada, muudkui täiendan ennast. On olemas selline ütlus, et jack of all trades, master of none. Aga ma ei taha uskuda, et see minu kohta käib – iga uus praktika või meedium, mida ma õpin ja viljelen, aitab lõpuks põhiplaani kokku siduda, minu elufilosoofiat väljendada.
Ma teen kunsti meelerahuks ja ühiskonnas häirib mind mõndagi, mida ei saa välja öelda.
Sa oled öelnud, et lõhkumine on osa kunstist?
Kunstis, perfomance'i poole peal, on see tõesti alati nii olnud. Mulle meeldib kaos ja destruktsioon rohkem kui asjade sünd. Minu jaoks on asjade loomine ja asjade lõhkumine samaväärsed – me valime vastavalt oma maitsele.
Ma elan kaootilist elu, minu ümber läheb palju asju katki. Õnnetusi juhtub ja plahvatusi ja kilde tekib, aga minu meelest on targem hävitada ideesid või kontseptsiooni kui päris asju. Hävitamine kujul, mis tähendab lihtsalt raiskamist, on minu jaoks pointless.
Ma ei kujuta ilmtingimata šokeerivaid asju, aga tulemus võib olla šokeeriv
Ma hävitan ka enda kunstiteoseid. Sel lihtsal põhjusel, et konkreetsel füüsilisel objektil ei ole enam tähtsust, kui ta on oma elu ära elanud, oma performance'i teinud, oma statement'i teinud. Samas ma kasutan palju recycle ja upcycle materjale ning korjan prügi. Ma leian enamuse oma materjalist nii.
Kui ma tahan viljeleda konkreetset meediumi, siis ma lähen ja muretsen spetsiifilise kunstitarbe, sest mulle meeldib ka peensustega töötada. Aga kui ma teen kiireloomulisi asju, siis kasutan kõike – papist õllepurkideni. Mu maal sõltub muuhulgas sellest, millised värvipurgid ma tänavalt leian. Ja kui kunstiteos on juba tulnud… kuna ma olen materjali päästnud otsesest prügisse minemisest, siis peale seda ei tundu suur asi seda hävitada. See läheb lihtsalt oma eluga edasi. Vahetevahel ma lihtsalt jätan oma kunsti maha, näiteks kohtutäituritele või uutele üürnikele või suvalisele möödujale tänaval leidmiseks.
NIMETU
KRISTIINE MÄSS
Šokk ja morbiidsed teemad või tabu on minu puhul kõrvalprodukt, mitte põhipoint. See on lihtsalt minu isiklik maitse. Ma usun kaosesse ja hävitusse, aga ma ei pea sellesse kinni jääma. Isegi kui ma teen mingi kunstiteose, ei ole see selleks, et näidata minu personaalseid eelistusi või minu persoonat selles. See on selleks, et oma ideed teostada.
Ma ei lähe valikuliselt šokeerimise peale välja, kuigi mu tööd võivad olla inimeste jaoks šokeerivad.
Kuidas sa kunsti juurde jõudsid?
Kunst on mind alati huvitanud, joonistasin ja maalisin juba lasteaiast. Proovisin käia kunstikoolis, mul läks päris hästi, aga ma ei tule institutsiooniliste reeglitega hästi toime. Vahel ütlen midagi, mis kellelegi ei meeldi või keegi ütleb midagi, mis mulle ei meeldi või läheb vastuollu mu põhimõtetega.
Olen käinud koolis teadmiste, mitte diplomi pärast. Teoreetilisi asju nagu akadeemiline joonistamine ei omanda ilma karmi distsipliinita. Seega läksin kunstiakadeemiasse ja õppisin viite telliskivi joonistama või läksin kooli selleks, et kasutada sealseid graafikatöökodasid ja õpetada endale aqua tinta´t ja kuivnõela ja muud sellist. Koolis on ju kogu atribuutika selleks.
Hakkasin sügavalt, distsiplineeritult maalima juba teismeeas. Tegin palju kunsti eesmärgiga luua kunsti linnaruumi ja sõprade keskele, mitte näitamiseks. Mu maalid on ilma peal laiali, sest ma maalisin sõprade stuudios ja need jäid sinna või läksid oma elu elama.
KRISTIINE MÄSS
FOTO: PRIIT PALOMETS
Umbes 15-aastaselt hakkasin asju tõsiselt võtma. Tegelesin muu hulgas palju analoogfotograafiaga. 18-aastasena oli mul näitus Vanalinna Kullo lastekeskuses, ma sain luua täiesti oma galeriiruumi, mille ma installeerisin ja muutsin ja kuhu paigutasin oma tööd. See oli äge.
Pärast seda ma reisisin ja tegelesin igapäevaselt kunstiga, meelerahustuseks, aga ka selleks, et reaalsus ei oleks nii piinav.
Millise meediumi kasuks otsustasid alustuseks?
Kool on minu jaoks lihtsalt midagi, mida ma tegin, et tõestada endale, et ma saan ka seda teha, õppida reegleid, et neid siis murda. Olen tänulik sellele, mida ma olen õppinud, aga see ei ole kunagi olnud mu põhisuund.
Astusin Tartu Kõrgemasse Kunstikooli. Maal on mind alati kõige rohkem meelitanud – kuigi nüüdseks on maalimine minu jaoks raske, kuna olen hakanud üle mõtlema. Olin aasta Tartus ja siis läksin Portosse, Faculdade de Belas Artes da Universidade do Porto kaunite kunstide kooli. Käisin seal pool aastat ja peale seda jäin Portosse elama. Kool aitas mind väga palju, aga mul oli kunstnikuna piisavalt teha ka väljaspool kooli. Mul oli oma stuudio. Elasin skvotis. Peale maalimise kohustusi ei olnud, sest olin valinud piraadi elu. Natuke väljaspool ühiskonda. Porto oli romantiline, loominguline, voolav ja vaba.
Peale maalimise kohustusi ei olnud,
sest olin valinud piraadi elu
Portost läksin Londonisse. Läksin kuuks ajaks sõpradele külla. Londonisse jõudes seadsin verandale maalimisateljee üles. Londonis olen tänapäevani, juba 7-8 aastat. Käisin Londonis University of the Arts maaliosakonnas. See koht kohutas mind oma akadeemilisusega, mis polnud atraktiivne. Sain väikese stuudiopinna jagatud ateljees. Meil ei olnud ühtegi teoreetilist tundi, 90% oli oma aeg ja individuaalne töö. Nad tahavad jätta õpilastele maksimaalse loomisvabaduse.
Minu ootus koolile on konservatiivsem, a la tahaks õppida Taaveti jalga skulptima või telliseid joonistama ja natüürmorte tegema, sest õppimine käib läbi igavate asjade. Nemad seevastu tahtsid toota turukõlblikke kunstnikke, seepärast pidime tegelema oma tööga, sinna research´i juurde tegema, oma praktikaid näitama ja harjutamisi ja eksperimente. Aeg-ajalt saime teiste õpilastega kokku ja presenteerisime oma tööd ja rääkisime sellest ja põhimõtetest selle taga. Vähe praktilist arengut...
KRISTIINE MÄSS
FOTO: PRIIT PALOMETS
Kuid neil on head graafikatöökojad, seega olin igal võimalusel hommikust õhtuni seal ja katsetasin erinevaid meediume. Stuudiotehnikud õpetasid mind presside ja paberite ja paberite ilmutamise ja niisuguste asjadega. Ja siis ma lihtsalt läksin. See oli päris hea, see oli väga individuaalne praktika.
Miks London?
Londonis on palju erinevaid kihte ja mul on palju erinevaid huvisid. Mõistlik on elada kohas, kus kõik on kättesaadav. Varem meeldis mulle reisida, aga Londonis tunnen, et maailm tuleb minu juurde. London on väga suur keskus ja seal kohtuvad minu huvid.
Sina ja sotsiaalmeedia?
Mul on palju materjali, mida ma ei ole kunagi Instagrami üles pannud. Pean hakkama töid avaldama. Siiamaani on mu põhimõte olnud, et kui inimesed tahavad kunsti näha, siis nad näevad seda kas stuudios, kui nad sinna satuvad, või valitud kontekstis. Ma eelistan teha näituse ja olla kindel, et kogu atmosfäär on vastav – kui inimesed astuvad ruumi, siis nad juba tunnevad ennast teatud moodi.
Kui teha ühest maalist pilt ja panna see pisikesele ekraanile, kust inimesed nagunii lähevad ruttu edasi – point ei jõua kohale.
KRISTIINE MÄSS
FOTO: PRIIT PALOMETS
Minu sotsiaalmeediakontod on tegelikult satiir. Inimesed, kes mind teavad, teavad, et ma ei ole kunagi oma päris töid sinna üles pannud, see on pigem naljaga, kuna ühiskond survestab meid sotsiaalmeedia profiili omama. Siis ma võtangi mingi kritselduse ajalehenurgalt ja panen hashtag irony või creative process. Nüüd üritan rohkem avalikkuse ette tulla ja ennast näidata.
Jah, su kunst ei sünni vaid stuudioseinte vaikuses...
Mul on oma stuudio, aga mulle meeldib teha ka väliekspeditsioone – olen aastaid olnud seotud skvottimisega, eelkõige Inglismaal.
Nii on meil sageli ligipääs erinevatele hoonetele, kus on erilised ruumid, eelkõige palju ruumi, sest tegemist on suurte majadega. Me kasutame seda kui mängumaad kunsti tegemiseks, sest väiksesse stuudiosse ei mahu palju asju. Minu jaoks on seal oluline atmosfäär. Mulle meeldib kodus oma kohver pakkida, väike skulptuurikohver, teatud elementidega, mis ma endaga kaasa võtan, mõeldes kas ideele või vaibile, mida ma üritan püüda.
On õiglasem teha kunsti ka väljaspool,
kus saab püüda kindlat atmosfääri või teha sarkastilisi nalju
Pikaajalisemaid tööd teen stuudios, mu praktika toimub stuudios, seal on mu instrumendid, ma saan istuda ja mängida lõputult, millal iganes ma tahan. Seal on mu joonistustarbed ja maalitarbed ja ma saan pikemaajalisi saviskulptuure teha või parfüüme, viirukeid segada – mulle tõesti meeldivad erinevad meediumid.
Stuudio on mu püha koht ja esindab mu sisemaailma ja mu mõttemaailma ja mu püüdlust distsipliini, aga ka kaose, täieliku vabaduse poole...
NIMETU
KRISTIINE MÄSS
Aga kuna ma leian, et kunst ei tohiks olla ainult praktika, see peaks olema ühiskonna ja ümbritseva maailmaga suhtlemine, siis on õiglasem teha kunsti ka väljaspool, kus saab püüda kindlat atmosfääri või teha sarkastilisi nalju ühiskondlike või teatud skeenes või ringkonnas esinevate tabude üle – kriitiliste asjade üle, mida inimesed näevad, aga millest nad mööda vaatavad.
Kus väljaspool?
London on suur linn, kus on palju võimalusi ja kus ma tunnen palju inimesi. Underground on suurem ja elavam, meil on rohkem mängumaad. Et metropolis piraatida.
Mis sul praegu käsil?
Visuaalsest kunstist eelkõige skulptuur ja installatsioon. Ma tegelen ka performance´ga. Nii kollektiivselt ja etteplaneeritult kui ka täiesti spontaanselt.
Teen ka muusikat. Mul on paar bändi, aga ma ühinen ka muude projektidega, eriti elektroonilises muusikas. Seal ei ole sildistatust ega allkirjastatust. Ma lihtsalt ühinen teiste muusikutega ja annan oma panuse, toon oma basskitarri kaasa ja mängin mingisugused keed sinna vahele.
Olen olnud Aivar Simsoni juures õpipoisiks. Olen temaga pronksi valanud ja loodan selle juurde tagasi tulla.
Mulle meeldib võtta ajaloolisi teemasid ja neid kaasajastada
Tegelen muu hulgas maagia ja okultismiga, millest on saanud omaette kunstivorm. Olen hea alkeemik. Loon erinevaid potion´eid ja lõhnabukette, oskan hästi materjale segada ja sünteesida ja ekstraktida. See on minu jaoks oluline kunstivorm, sest lõhnataju on midagi, mis suudab inimese hetkega teatud mõtteseisundisse viia.
Praegu töötan ühe maalinäituse kallal, see hõlmab puutööd, metallitööd ja maali. Siis teen maalinäitluse Allar Altmetsaga, kes tegeleb praegu ehtekunstiga. Teeme viikingikilpidele klassikalisi maale. Mulle meeldib võtta ajaloolisi teemasid ja neid kaasajastada.
Kui oleks võimalik su loomeprotsessi iseloomustada, siis kuidas?
Mulle sobib fokusseeruda kindlatele meediumitele. Kuigi ma võtan tihti ka kõrvalmeediumi, mis seda täiustab, et viljeleda ühte teemat mitmel tasandil.
Mu protsessid on pikaajalised
Olen alati huvitunud loodusteadustest ja näen enda suunda kunstis eelkõige kui teaduspõhist uurimustööd. Teen palju eksperimente ja taustauurimusi. Näiteks kui tahan õppida joonistama kitsesid, siis lähen istun päevi, nädalaid põldudel kitsedega ning vaatan, kuidas nad liiguvad, õpin nende kuju, nende anatoomiat, nende käitumist; lähen loodusmuuseumisse ja vaatan skelette ja joonistan nende pealt maha. Lõpuks, kui ma tahan kitsesid kujutada, oskan neid panna igasugusesse olukorda.
Mu protsessid on pikaajalised, eeldades sageli mitut kunstivaldkonda. Mulle meeldib süviti sisse minna. Minu jaoks on olulisem tuua välja tõepära ja autentsus kui teha ilus viimistletud töö.
Igasugusest tsensuurist eelistan suure kaarega mööda minna.
NIMETU
KRISTIINE MÄSS
Iga töö on eksperiment, kuna mul ei ole visiooni lõpplahendusest. Teine asi on kindlasti autonoomsus. Olen eksponeerinud galeriides ja töötanud ka kollektiividena, aga me loome ka oma galeriisid, see tähendab skvotime hooneid. See algab kriminaalsete tegudega, tuleb sisse murda ja maja endale võtta. Seaduse järgi võib siis sinna jääda.
Kus sinu töid näha võiks?
Hiljuti avaldas Tartu Semioculus mu töö, nad kajastavad tumedat sürrealismi. Olen nende korraldatud näitusel osalenud ka füüsiliselt oma tööga ja nad panid mind ühte oma zine´i ja võib-olla avaldatakse järgmistes ka.
Püsivalt ma kuskil galeriis ei ole. Kui asjad ilmuvad, siis nad ilmuvad. Muidu nokitsen vaikselt oma stuudios või salvestan muusikat. Ja tegelen tellimustöödega – püüan kunstnikuna või vähemalt oskustöölisena ära elada. Pakkumisi tuleb. Tahan tulevikus olla paremini publitseeritud, et inimestel oleks kindlam aimdus minu tegemistest, sest muidu ma lihtsalt tekin ja kaon. See ei tundu jätkusuutlik.
NIMETU
KRISTIINE MÄSS
Olen kaalunud sedagi, et kas ma tegelikult tahan kunstiga raha teenida. Üks asi on see, kui ma teen näituse ja keegi tuleb ja ostab mu tööd ära. See võib olla hea rahasüst. Aga väga raske on teha kunsti raha jaoks – selle mõttega, et nüüd ma teen kunsti müümiseks. Mul on küll erakliente, tellimustöid. Neil on piisavalt usaldust, et jätta mulle vabad käed. Antakse näiteks seinaformaat ja öeldakse, et tee siia, mida heaks arvad. Niimoodi saab.
Kellega koos sa Londonis performance'eid teed ja skvotid?
Meil on üks päris kindel grupp, mis on juba paarkümmend aastat tegutsenud. Selle liikmed vahelduvad. Teema või suund püsib sama, arenedes erinevate osalejatega koos. Meid ühendab rohkem kui lihtsalt performance, sel on tegelikult suurem eesmärk. Kogu tulu läheb heategevusse.
Meil ei ole vaja kellegi luba või heakskiitu. Me teeme asja omaalgatuslikult
Underground ongi isealgatatud liikumised, mis ei tugine institutsioonile ega ärile. Me ei vaja galeriisid ega allhankeid. Midagi sellest ei ole kapitalismiga seotud. Meil ei ole vaja kellegi luba või heakskiitu. Me teeme asja omaalgatuslikult, oma rahastusest ja mittetulundusühinguna. Taustal ei ole äri ega raha, ka mitte publitseerimine. Kultuur, mis ei pea kaugemale jõudma kui see, milleks see on sündinud. Veebi väga palju ei jõua, info liigub suusõnaliselt või siis maksimum pealiskaudsete flaieritena. Liigub sõna, et midagi toimub, aga ei jagata isegi asukohta. Õigel päeval võid helistada infoliinile, kust saad aadressi. Me ei pane infot sotsiaalmeediassegi, et see ei jõuaks valede inimesteni, kes võiksid ürituse eos peatada.
KRISTIINE MÄSS
FOTO: PRIIT PALOMETS
Olen galeriides pilte näidanud, aga olen palju teinud lihtsalt tänavakunsti. Seda ma ei ole oma nimega sidunud. Kunstnikud tunnevad üksteist ära.
Millist muusikat sa teed?
Instrumentide osas olen enamjaolt bassist, basskitarr siis. Mängin paaris bändis ja praegu töötan pikema projekti kallal. Praegu mängime lihtsalt stuudiotes ja prooviruumides, kuni oleme valmis lavale minema. Teiste bändidega ma esinen. Minu valdkond on punk ja metal. Olen ka DJ, aga seda teen lihtsalt lõbu pärast sõpradega. Olen produtseerinud elektroonilist muusikat, lihtsalt selleks, et oma arusaamist muusikast täiendada.
Kristiine Mässi loomingulisi tegemisi saab jälgida Instagramis: