TEKST: KRISTEN RÄSTAS, KRISTEL KALJUND, TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 2 | 25
UNISED MAASTIKUD, MAALISEERIA, ÕLI, LÕUEND, 2024
MAAL | OTSINGUD
Kristen Rästas:
Järgmine samm on maalikunsti
ja digikunsti omavahel ühendada
OTSINGUD
Berliinis ja Tallinnas töötav Kristen Rästas on kunstiakadeemias õppinud maalikunstnik, kes kasutab oma loomingus kontseptuaalset kunsti ja erinevaid multimeediaprojekte. Tema viimased teosed on uurinud virtuaalseid ja kunstlikke maastikke, digitaalseid vigu ja kunstniku olemise üldist ebamäärasust. Kõigele lisaks jõuab ta tegutseda ka Berliini saksa-eesti seltsi aseesimehena.
Mitmekülgse taustaga kunstnik
Ma olen kunstnik, aga teisalt töötan vahepeal ka telgitagustes. Olen seotud erinevate ühingutega, aitan ka teistel kunstnikel näitusi üles panna. Vahepeal kureerin. Ma olen leidnud kunstimaastikul enda jaoks nagu kameeleoni positsiooni, et suudan igas olukorras toime tulla. Vahepeal üldse kirjutan. Kõik mahub kunstiskeene, kunstiproduktsiooni, näituseproduktsiooni sisse. Põhirõhk on ikkagi mu enda loomingul. Ma üritan neid lahus hoida, aga ega nad väga ei püsi lahus.
Ma ei defineeri end ühe meediumiga. Mu loomingus ka – olen tegelenud palju maalikunstiga, õppisin kunstiakadeemias maalikunsti. Mingil hetkel läksin video peale üle. Sealt liikusin 3D animatsiooni peale ja sealt virtuaalreaalse kunsti peale, mida saatis segaskulptuuridest tehtud ruumiinstallatsioon. Kuidas aga ühe ilusa lausega öelda, mida sa teed? Kuidagi tuleb oma loominguliste otsingute otsad kokku tõmmata...
KAADER VIRTUREAALSEST KUNSTINISTALLATSIOOIST LOOK UP. LOOK UP IN THE SKY, 2023
FOTO: KUVATÕMMIS, DEO VR
Püüdmatu kauguse otsimine
Ma ei olnud paar aastat maalinud, mul oli digikunsti periood. Kuskil poolteist aastat tagasi avastasin, et käsi igatseb tegutsemist, muidu on lihtsalt klaviatuuri ja hiire taga. Käelist tegevust oli vaja. Läksin maalikunsti juurde tagasi, alustasin maaliseeriat. Alguses mõtlesin, et tahaksin lihtsalt koju midagi. Mul oli üks suur tühi lõuend. Oli talvine aeg ka ja palju toas olemist. Ühest sai järsku viis ja neid tuli juurde. Meil oli kahe teise eesti kunstnikuga, kes on Berliinis – Paul Kormašovi ja Kennet Lekkoga – Tallinnas Artrovert galeriis näitus. Osa töödest läksid müüki, leidsid uue omaniku. Näitus läks väga edukalt – ma olin päris üllatunud, sest ma hakkasin neid maale alustuseks enda jaoks tegema.
Need maalid on fantaasiapõhised. Minu viimase paari aasta loomingus on maastikumotiivid läbiv teema, mis ületab meediume, kas digitaalne või füüsiline. See tuli minu jaoks mingi püüdmatu kauguse otsimise sümbolina. Ja maastikud on nii universaalse tähendusega. Näiteks horisont. Maastikud on kultuuriliselt ja filosoofiliselt, aga ka kultuuriajalooliselt väga laetud motiivid.
Maastikumaal on ju pikaajaline žanr. Hakkasin kujutama maastikke, et oleks pealt vaadates kõigile üheselt arusaadav. Kui süvitsi minna, siis leiab igaüks selles midagi isiklikku. Need maalid on minu peast tulnud, mälupangast tulnud motiivid, kompositsioonid, värvikooslused. Aga näiteks ühe maastiku kohta ütles üks korea kunstnik, et see on Korea. Ja teise kohta arvas teine kunstnik, et need on Šveitsi mäed tema kodukülas. Ja üks oli kuskil Ameerikas ka veel. See on huvitav, kuidas inimesed ise leiavad neis päris kohti, mida ma ei ole plaaninud kujutada.
UNISED MAASTIKUD, MAALISEERIA, ÕLI, LÕUEND, 2025
KRISTEN RÄSTAS
Rohelised maalid
See näitus oli Pärnu kunstnike majas, 2018. See oli mu esimene iseseisev, üksi tehtud näitus galeriiruumis. See maaliseeria – seal on ka maastikumotiivid – tekkis kuidagi paralleelselt. Mul oli ees reis Islandile, mul oli seal väike näitus ja ma olin nädal aega Islandil. See oli selline antikogemus. Ilm läks halvaks, teed olid raskesti läbitavad. Ma tahtsin galerii inimestega kohapeal tuttavaks saada, aga mulle vastati viimasel päeval. Siis sain lõpuks oma tööd üles panna, aga ma pidin kohe ka ära lendama. Mingis mõttes oli võluv, kuidas see pani mind üksiolemise olukorda. Ma käisin Islandil palju bussipaketireisidel. Mind viidi loodusvaatamisväärsuste juurde ja igale poole. Sellepärast ma otsustasin ka enamuse neist maalidest jalgadele seisma panna. Et näeks sinna taha, et see oleks nagu lapik kujutluspilt. Kuidas loodus on mingis mõttes muutunud müüdavaks turismiobjektiks...
Üks eriti naljakas turismikogemus oli Islandil: üks giid oli pärit Hongkongist – bussis, mis viis meid virmalisi vaatama. Jäime bussiga kuskil maantee ääres seisma ja läksime välja. Ja giid siis, et siin vist ei ole midagi. Äkki karjub, et siit vist ikka paistab midagi. Kõik jooksid bussist välja. Terve bussitäis inimesi pildistavad välguga kottpimedat taevast. Huvitav kogemus. Antikogemus selles mõttes, et ma sain midagi, mida mulle välja ei reklaamitud. Ma sain ümber-nurga-kogemuse.
Kõigist töödest – pigem müüb
ikka maal
Islandi-reis inspireeris selle maaliseeria, mis oli pärast Pärnus. See roheline värv tuli natuke ka green-screen´ist, mida kasutatakse filmides – pannakse roheline taust ja ükskõik mis objekt või taustad sinna peale.
Kõigist töödest – pigem müüb ikka maal. Isegi skulptuuri on raske müüa. Seinale on ikkagi lihtne asju panna. Digitaalseid asju saab lõpmatuseni copy-paste´ida. Ainulaadsuse tunne kaob ära, kõik on kopeeritav, masstoode. Aga maalist koopia tegemiseks on vaja päris asjatundjat. Digitaalse kunsti osas ma ei mõtlegi otseselt müügile. Kuigi ma üks kord müüsin ühe videotöö.
Berliin-Tallinn
Ma üldse ei plaaninud Berliini kolida. Olin just kunstiakadeemia lõpetanud ja koroonakriis hakkas pihta. Kunstiakadeemia ütles, et kõik, kes tahavad teha vilistlaspraktikat, saavad selle sooritamiseks ühe aasta pikendust. Kui see pikendus tuli, siis mõtlesin, et äkki peaks. Siis sain tutvuste kaudu paariks kuuks praktikakoha ühe kunstniku assistendina.
Tulin siia sellisel hetkel, kui tundus, et koroonakriis läheb leebemaks, saab läbi. Tegelikult läks kõik hullemaks. Aga siis ma olin juba siin ja tekkis oma elu, oma ringkonnad, siis oli juba raske ära tulla. Olen senimaani siin. Näitustegevust on siin ja seal, mõlemal maal. Ma ei tahaks seda silda põletada, mis mul Eestiga on. Midagi sai seal juba loodud ja ma ei näe põhjust, et platsilt päris ära kaduda.
KRISTEN RÄSTAS
KUVATÕMMIS: INSTAGRAM
Näitused Eestis ja Berliinis
Üks suur erinevus on kindlasti näituste planeerimine. Eestis on rohkem avatud kutse, kindlatel kuupäevadel, iga aasta. Siis galerii paneb terve näituste aastakava kokku. Berliinis on seda vähem. Näitused toimuvad, kuna keegi rääkis kellegagi läbi või keegi saatis oma portfoolio kuhugi. Enda initsiatiivi on rohkem, mitte ainult kuupäevadest lähtudes.
Pealegi on Eestis Kultuurkapital, mida siin ei ole, mis muudab eelarve loomise keerulisemaks. Rohkem tööd, et kust saada näituse toetust. Samas ma tunnen, et Berliinis on inimestel vähem aega vaadata. Käiakse kiiremini läbi ja näitusi on palju rohkem ka. Sa veedad seal natuke aega ja ongi kõik, samas kui Eestis… Minu tutvusringkonnas on palju kunstnikke, kes tegelevad video- või helikunstiga. Olen harjunud, et sa lähed näitusele ja istud seal ülipika aja ja koged ümbrust. Berliinis on rohkem kiirustamist.
Samas Berliinis ma tunnen teiste kunstnikega rohkem kolleegitunnet, aga Eestis on tunne rohkem konkureeriv. Võib-olla kuna on vähem galeriisid, vähem näitusepindu. Mõlemad on pigem ikkagi positiivsed. Ma olen pigem saanud positiivset vastukaja.
Tallinna Kastellaanimaja galeriis tulebki mul näitus, mille raames tegelen uue maali loomisega Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esimese osa ainestikul. Minu teos valmib osana laiaulatuslikust grupinäitusest, kus sada kunstnikku esitlevad igaüks ühe teose, mis on sellest raamatust inspireeritud. Oktoobris jätkub näitus Vaal galeriis ja oktoobri lõpus toimub seal näitusel osalenud teoste oksjon.
Kõikidest sellel näitusel osalevatest teostest valmistatakse ka digitaalsed koopiad, mida kasutatakse kaanepiltidena eksklusiivses „Tõe ja õiguse“ esimese osa tiraažis. See väljaanne saab koosnema sajast nummerdatud eksemplarist, igaühel on erinev kaanekujundus, millel näitusel osalenud kunstniku teos.
Kuldne Poiss
Berliinis avanes mul just kaks kuud tagasi grupinäitus. Näitusel on mul üks videoteos, kus tegevus toimub osaliselt sealsamas galeriis. Ma ehitasin selle galerii 3D mudeli ja seal sees toimub tegevus. Ma nimetaksin seda kaasaegseks muinasjutuks, kuigi süžee on hästi katkendlik. Ma ei üritanud sellest päris lühifilmi teha. See räägib sümboolsest tegelasest, kes esindab kunstniku edasipüüdlikkust ja visiooni. Inimesed, kes selle kuldse tegelase lõid – ta nimi ongi Kuldne Poiss – on tegelikult raha või enesekultuse või kuulsuse peal väljas. See abstraktne jutustus jälgib, kuidas peategelane, Kuldne Poiss, üritab pääseda kõrgustesse, et oma loojatele kulda koju tuua, aga kõik läheb valesti. See on mingis mõttes ka komöödia, aga kogemata kukkus tragöödia välja. Hästi palju selliseid paljukasutatud motiive või tegelastüüpe. Kõige lõpus saab Kuldne Poiss merevahuks, kehata olendiks. See on inspireeritud Väikese Merineitsi muinasjutust.
Näitus valmis galeristi ja ühe kuraatori koostöös. Mind kutsuti sinna. Näituse nimi on „Humour, my love, humour“ ja see on teine osa sellest.
THE GOLDEN BOY, 3D-ANIMATSIOON, 2025, TEASER
KUVATÕMMIS: KRISTEN RÄSTAS
Robin Ellis Meta
Ma olin esimeses osas ka ühe teosega esindatud. Pseudonüümi alt. Kunagi meil oli pisikeses kollektiivis kunstniku pseudonüüm Robin Ellis Meta. See videotöö lähtus sarnasest ülespanekust ja oli eelmisel näitusel seal galeriis väljas. See töö on tegelikult juba mõned aastad vana. Seal oli niisamuti kohaspetsiifilisus. Olin ka ehitanud galerii 3D mudeli ja siis see pseudonüüm – kunstnik – see oli autoportreeline töö – käis seal ringi. Galerist oli seda tööd näinud ja küsis, kas ma saan nende galeriist midagi sarnast teha. Aga mul olid täiesti vabad käed seda tehes.
Hiljuti oli mul ka Mexico Citys üks grupinäitus. Ma kahjuks ise ei saanud minna, see tuli nii äkki. Ei olnud jõudnud sellist käiku ette plaanida. Seal oli sama videotöö üleval, mis Adlershofi galeriis. Üks tuttav mehhiko kunstnik oli augustis Berliinis ja ta nõudis, et ma tuleksin, sest talle meeldis mu video.
Maalikunst ja digikunst
Ma tunnen, et järgmine samm on need kaks poolust omavahel ühendada. Ma olen praegu valmistanud kavandeid – neist saavad maalid, aga neil kujutatu on loodud 3D programmis. Sarnaselt maastikumaalidele – ma tahan selliseid motiive sisse tuua.
UNISED MAASTIKUD, MAALISEERIA, ÕLI, LÕUEND, 2024
KRISTEN RÄSTAS
Samas tahan paigutada sinna peale figuure, mis on arvutis 3D inimestena loodud. Ma teen praegu arvutis kavandeid. Sarnased figuurid, mida olen 3D videotes kasutanud. Ma panen neid poosidesse ja siis paigtan kaamera kuidagi. Et siduda meediume. Ma kavatsen nad ühel hetkel lõuendi peale teha, kui kavandid on valmis. Et vaadata, kuidas 3D-modelleeritud inimesed füüsiliselt paistma hakkavad. Kas sellest digitaalsest jääb midagi üldse alles? Äkki ei jäägi.
Kunsti loon oma korteris
Mul on korteris lisatuba. Ma kasutan seda mugavust ära. Saan ühest toast teise minna. Ideaalis oleks muidugi hiigelsuur, kahekorruseline, katuseaknaga ateljee… Ainus mure hetkel on, et stuudiovisiite on keeruline korraldada. Ma päris koju ei taha alati inimesi kutsuda. Oleks stuudio, oleks neutraalsem ruum. 50:50 tööst toimub ekraani taga, sellepärast stuudio.
Siin Berliinis on tekkinud väike kogukond kohapeal ja vahel on vaja teist kunstnikku näitusele juurde – kui ma tunnen, et ei taha üksi esineda või parem šanss oleks, kui mitmekesi teha. Ma tavaliselt mõtlen esimese asjana eesti kunstnike peale. See käib nii vahetult ka, kirjutan „Tšau, tahad näitust teha?“ Võib-olla see on see eestlaste võõrsil olemine. Kodumaal vast ei lepiks niimoodi asju kokku, aga välismaal… Meil oma salakeel, millest keegi ei saa aru. Ühine Eestis üleskasvamise kogemus. Mingid kultuurilised nüansid, millest me saame aru, ei pea seletama.
Eesti Saksa Kunstikoostöö
Ma ei olnud Eesti Saksa Kunstikoostöö asutaja, aga liitusin nendega üsna pea. See mittetulundusühing on mõne aasta jooksul aidanud teostada siin Saksamaal projekte, mis lähevad Eestisse, see tähendab saksa kunstnik Eestisse – või vastupidi.
Sageli pead selleks, et saada projektitoetust, olema registreeritud ühing, firma. Nii see tekkis. Ma olen täpselt aasta aega olnud Berliini Saksa Eesti Seltsi aseesimees ja see on ühing, mis on registreeritud Saksamaal. Kuna mittetulundusühing juba eksisteerib, siis otsustasime need kokku panna. Mittetulundusühingul ei ole liikmeskonda, on vaid juhatus, ei ole visuaalset olemasolu olnud. Nüüd ta toetab Berliini Saksa Eesti seltsi.
Olen leidnud kunstimaastikul enda jaoks nagu kameeleoni positsiooni
Post-gallery.online
Post-gallery.online on minu ja ühe lähedasema kolleegi ja sõbra Kelli Gedvili poolt loodud kunstigalerii, mis ei eksisteeri füüsilisel kujul. Me tegime sellega algust koroonaajal, kuna me mõlemad proovisime sel ajal palju digitaalseid kunstiväljundeid. Tundus loogiline luua oma platvorm, kus me ise oleme bossid ja otsustame. Meil oligi mitme aasta jooksul näituseprogramm, kuigi praegu on see mõneks ajaks seisma jäänud, sest elu viis meid erinevatesse suundadesse, tegemistesse. Aga veebileht on üleval, näituste arhiiv on üleval, kõik on korraga üleval.
Valisime ühe kunstniku, hiljem ka mitu korraga. Mõtlesime tihedas koostöös kunstnikuga, kuidas tema töid digitaalsesse keskkonda paigutada. Paljud neist kunstnikest olid maalikunstnikud, ei tegelenud video- ega digitaalse kunstiga. Selline loominguline ülesanne, kambakesi – kuidas transformeerida see teise keskkonda.
Ma kunagi tahaks sellega jätkata. Praegune paigalseis tekkis sellest, et koroonakriisi lõpus ei tahtnud keegi ekraani taga aega veeta, kõik läksid füüsilistele näitustele. Teiseks peaksime tegema läbi uuenduskuuri, sest viimaste näituste puhul avastasime, et enamus inimesi vaatab telefonist, kuigi me veebileht on ülesehitatud arvutiekraanilt vaatamiseks. Kui telefonist vaadata, siis kõik liigub, läheb valesti. Veidike mõtlema peab, kuidas uuenduse saaks läbi teha. Ma ei tahaks AI-d kasutada.
Kunstniku kanalid:
Instagram: @kristenrastas
Portfolio: https://kristenrastas.com/index.html
Post-gallery.online: https://kristenrastas.com/postgalleryonline.html
​
Muud kajastused:
https://deg-berlin.de/
https://artrovert.ee/en/art/artrovert-artists/kristen-rastas-en/
https://noba.ac/en/artist/kristen-rastas/