TEKST: KIARA LUISK KINK, NK; TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 1 | 25
FOTO: ERAKOGU
HELI | ALGUS
Kiara Luisa Kink:
etendused on kohutavalt ägedad
ALGUS
Euroopa Eesti Naistekoori teine sopran Kiara Luisa Kink unistab: „Tahaksin uuesti osaleda muusikalis või ooperis – see on äge kogemus. Sa oledki lava taga ja lähed lavale, sul on kostüüm seljas ja sa laulad. See on üks kõige kihvtimatest asjadest ja ma tahaksin kindlasti uuesti kaasa teha mõnes sellises projektis.“
Elasin 16 aastat Brüsselis ning laulsin seal kümme aastat ooperi lastekooris. Alustasin kõige nooremate koorist, lõpetasin kõige vanematega. 18 olin, kui lõpetasin, sest tulin Eestisse.
​
Ma laulsin juba väiksena. Vanemad väidavad, et olen terve elu hästi laulnud … Aga nad ei ole ise lauljad, nad ei tea laulmisest palju, rohkem tantsivad, nii et kas nende arvamus on õige ... Ema leidis Brüsselis selle koori ja ütles, et mine proovi. Sain sisse ja jäingi. Pärast mind läksid mu õed-vennad ka. Et kui mina läksin, siis miks teised ei peaks minema. Nad sama palju ei tahtnud minna kui mina, aga läksid.
​
Tegin Brüsseli La Monnaie ooperis kaasa suuremas projektis. Olin figurant, aga laulsin ka. Ma mängisin last – sõbrannaga koos tegime. See tuli tänu meie koorile. Laulsime Brüsseli ooperi lastekooris. Nad küsisid, kes tahab projektis osaleda ja meie tahtsime. „Pikovaja dama“, vene ooper.
Hästi palju proove oli. Isegi kui sul ei ole suur roll, pead ikka kohal olema. Pikad päevad. Aga etendused on kohutavalt ägedad. See oli üks asi.
​
Ma olin varem ka kaasa teinud – „I pagliacci´s“. Ja meie enda koor korraldas esinemisi, Howard Moody tegi. Neid asju oli veel. Need olid ise tehtud, seal me olime osa protsessist, meie olimegi põhitegelased, meie koori lauljad. Need projektid tulid tänu koorile.
​
Ma tahtsin ka ühes muusikalis osaleda, mis polnud kooriga seotud, oleksin audition´ile läinud, aga samal ajal oli „Pikovaja dama“ ja ma ei saanud.
​
Muidu meil olid ka muud kontserdid, mis me ise andsime. Ei laulnud ainult ooperit.
​
Näiteks Saksamaal oli tuur, kus osalesid koorid igalt poolt maailmast – Filipiinidelt näiteks ja üks eesti koor osales ka, saksa koorid olid, portugallased … Laulsime seal festivalil. Äge projekt oli. Esindasime Belgiat.
​
Esimene koor, kus ma üldse laulsin, oli üks väiksem belgia koor. Ja ma laulsin Anneli korraldatud eesti lastekooris. Sellega sai juba laulupeole minna.
​
„I pagliacci“ ja „Pikovaja dama“ olid eraldi projektid koori kõrvalt, milles kõik ei teinud kaasa. Mind valiti välja. Samal ajal harjutasime koorikontserdiks, kui üks osa lauljates käis „Pikovaja dama“ proovis. „Pikovaja dama’ks“ pidime koguni suvel varem tagasi Brüsselisse minema, et proovides käia.
Proovid olid kord nädalas, neli tundi. Koormus ei olnud suur. See oli väga tehtav. Tundsin end päris artistina, kuigi olin väike laps. Ma oleksin kindlasti edasi teinud, kui ma poleks Eestisse tulnud. Võib-olla ma olen selle koori jaoks nüüd küll liiga vana.
​
Instrumentidest olen õppinud kitarri ja klaverit. Ühe aasta õppisin viiulit, aga jätsin pooleli, sest ei jaksanud seda kanda. Tüütu pill. Selline põhi on mul. Solfedžot olen ka juurde saanud. Muusikast põhiliselt siiski koorilaul. See on istub kõige paremini.
Mulle meeldib, kui mitu inimest laulavad koos – saab harmoonia luua
Muusikalis pole veel saanud esineda, sellest unistan. Ooper pole päris sama. Hääletunde olen võtnud näiteks Marisega, kes oli vahepeal Brüsselis eesti koorijuht. Temaga tegin hääletunde – koroona ajal, kui kooriga oli keerulisem. Hääletunnid polnud sama kui kooriga laulda. Mulle meeldib, kui mitu inimest laulavad koos – saab harmoonia luua. Võimsam on kui üksi lauldes. Samas soolopartiid on ka kihvtid. Mul olid soolopartiid grupis, see on natuke teine asi.
​
Ooperis olid mul väikesed osad küll. Päris lõbus oli. Need polnud terved laulusoolod, vaid osad ...
​
Kuulan koorimuusikat – eelkõige laulan, aga kuulan ka. Üldse klassikalist muusikat. Mulle meeldib. Mitu häält korraga. Mida rohkem hääli, seda parem. Sellepärast mulle laulupidu meeldibki. Nii palju inimesi. Kõik ei laula samamoodi, aga kokku kõlab ilusti, sest seal on nii palju hääli. See tekitab ühise hääle ja see on väga äge. See oli nüüd mu kolmas laulupidu. 2023 ma ei saanud minna. 2019 ja üks kord enne seda käisin.
​
Meil Euroopa kooris oli eestlasest lauluõpetaja, kes tegi oma koori. Tegi laulupeoks oma väliskoori rühma. Selles laulsid välismaalased meie kooli koorist. Need, kes teadsid laulupeost muidugi. Selle kooriga saime ka laulupeole. Nad õppisid eesti laulud ära, nii hästi kui suutsid. See on väga tehtav. Sõnade ära õppimine pole keeruline – põhiline on viis. Ma olen isegi laulnud koolis ungari keeles…
FOTO: ERAKOGU
KIARA LUISA KINK
Ükskord ammu laulsime Brüsseli ooperi lastekooriga „Aisakella“. Me eestlased pidime seletama, kuidas hääldada. Ma olin ise üheksa-aastane. Keel tegelikult ei loe.
​
Ma käisin Euroopa Kooli prantsuse sektsioonis. Meil olid eesti keele tunnid, aga muidu kõik tunnid olid prantsuse keeles. Suurem osa eesti lapsi õppis prantsuse sektsioonis. Natuke jagus neid inglise ja saksa sektsiooni. Kui sa oled lapsest saati Belgias elanud … Ma käisin alustuseks belgia koolis, õppisin prantsuse keeles. Seega pandi prantsuse sektsiooni. Pluss prantsuse keelt on raskem õppida, inglise keelt saab alati hiljem juurde õppida, oskad pärast sama hästi.
​
Lõpetasin Euroopa Kooli kaks aastat tagasi. Ühe aasta õppisin ülikoolis politoloogiat, see huvitab mind. Aga belgia süsteem ei istunud mulle. Nad võtavad kõik vastu, aga teevad esimese aasta väga raskeks. Keegi ei tea, mis toimub, nad ei ütle sulle, kuhu pead minema. Keegi ei aita sind, sest nende põhimõte on esimese aastaga inimestest lahti saada. Vana kool on ka. Õpilased lähevad stressi, muretsevad, et ei ole piisavalt punkte, et ei tea, kuidas mingi eksam käib… Väga karm. Polnud lemmik. Siis läksin kaitseväkke ja nüüd lähen uuesti ülikooli.
See on näidanud mulle, et ühise nõudmise, ühise tööga saab midagi saavutada. See ei juhtu üleöö, see on pikaajaline protsess. Ja mis mulle meeldib: see on aktivism, mis on loominguline. Meil on lõbus seda teha, me otsime mõtet selles, mida teeme.
​
Kaitsevägi tuli nii, et olin emaga Naiskodukaitses. Ja kuna see ülikooliaasta … Teisel poolaastal kadus motivatsioon ära, ma ei teadnud, mida teha. Ma ei teadnud ka, mida õppima minna. Ema pakkus, et mine proovi kaitsevägi ära. Ma leidsin, et hea idee. Pluss see challenge, et sa oled iga päev ainult meestega mingis kohas. Iga päev rutiin ja distsipliin. Mulle istus. Mõni hetk oli raske, aga üldkokkuvõttes ma ei kahetse.
Vahepeal oli aru saada,
et ma elan välismaal
Ja kaitsevägi mõjutas minu eestlaseks olemist. Isegi viis, kuidas ma räägin, muutus eestilikumaks. Vahepeal oli aru saada, et ma elan välismaal. Mul polnud aktsenti, aga lihtsalt viis, kuidas ma rääkisin, polnud lõpuni eestlaslik. Kuigi ma suhtlesin kogu aeg eestlastega.
​
Pluss see oli esimene aasta, kus ma olen üldse teadlikult Eestis elanud. Tõestas mulle, et ma olen Eesti eluga rahul. Pluss ma kohtasin uusi eestlasi. Lõbus. Iga päev emakeeles rääkida. Väga suur vahe.
​
Elasin kasarmus meestega ühes toas, meid oli 12. Arvatakse, et naised pannakse eraldi, aga ei. See oleks halvem olnud – meid oli niigi vähe, terve pataljoni peale neli. Kui nad paneksid naised eraldi ka veel, siis nad eraldataks täielikult.
​
Kui kõik elavad koos, siis mehed harjuvad ka ära. Meestel oli pisut veider, et üks naine elab nende toas. Aga kohanesid ära. See ei olnud nii hull, dušširuumid ja wc-d olid eraldi, ei olnud viga. Pluss kõik on ju täiskasvanud.
​
Me olime metsas ka koos ja seal on niikuinii sellised tingimused, et … Keegi ei hakka sellise asja pärast vinguma.
​
Sel suvel sain Tallinna Tehnikaülikooli sisse. Lähen õigusteadust õppima. Tegelikult kandideerisin ühte muusikaasja ka.
​
Olen alati kahe vahel olnud. Ma tahan, et muusika jääks kuidagi alatiseks minu ellu. Aga ma ei tea, kas ma tahan, et see oleks ainuke asi, mida ma teen – või kõrvalasi. Kandideerisin Tallinna Ülikooli, kus oli selline programm: kunst ja muusika segamini. Kunstiinimesed ja muusikainimesed olid. Videoasi oli ka, et sa filmid. See oli muusikaga seotud. Pidin tegema solfedžoeksami, laulu esitama ja klaverit mängima. Pärast tegime grupitööna video, mitu tundi kestis. Katsed olid pikk protsess. Sain lävendi tasemel läbi, aga olin pingereas liiga kaugel, et sisse saada.
​
Muusikaakadeemia? Ma olen natuke kartnud … Ma ei tea, mis sellest tuleks. Kui läheksin sinna, siis õpiksin ikka laulu. Laul on põhiline. Olen selle peale pikalt mõelnud. Võib-olla ma kartsin, mis sellest tuleb – äkki läheb liiga raskeks ...
​​
Aga samas ... kui teha midagi, mis väga meeldib, siis see on seda väärt.
​
Mõtlesin, et kas ma olen piisavalt huvitatud muusikast või tahan seda pigem kõrvalt teha ... Põhiliselt tahan mingites projektides osaleda. Nagu naised meie kooris – nad laulsid kooris lihtsalt selleks, et laulupeole minna. Samamoodi olin mina seal selleks, et laulupeole minna. Ja et üldse saaks vahepeal laulda. Kui sa vahepeal kooris laulad, siis tuleb kõik tagasi. See on väga lõbus.​
FOTO: ERAKOGU
KIARA LUISA KINK
Ma praegu arvatavasti ei lähe veel muusikat õppima ... Aga kes teab, võib-olla osalen kunagi mingis projektis ja suunatakse … Väga lõbus oleks!
​
Muusikat õppima minnes … seal on haige konkurents. See on üks asi. Teiseks, milline karjäär siis ... et kas ma laulangi kuskil soololaulu ... Kunagi mõtlesin, et laulaksin hea meelega ooperikooris. Aga see pole ka piisav …
​
Võiks midagi erilisemat teha. Mu pere on täiesti vastupidi – kõik on juristid ja nii. Vanemad on küll selle poolt, et ma õpiksin muusikat. Muidugi, kunagi ei tea, kuhu sa sisse saad, garantiid ei ole.
Ise valin, millises projektis
löön kaasa
Pealegi ma kartsin, et muusikat õppides kaob muusika meeldivus ära. Ma olen kogu aeg teinud hobina, nii et ma ise tahan seda teha. Ise valin, millises projektis löön kaasa. Isegi kui noodid on väga rasked, ei kõla sel hetkel üldse hästi – mulle meeldib kogu see protsess, sest ma olen selle ise valinud. Kui aga oled mingis koolis ja pead midagi tegema … Ma kardan, et koolis oleks kuidagi kinnisem. Ma ei usu küll, et on ... Mul Belgias sõbranna ooperikoorist läks muusikat õppima, aga ta jättis pooleli, läks juurat õppima. Keskkond hoopis oli vist probleemiks, liiga kaugel linnaelust.
​
Ma oleksin nõus minema nii uhkesse koori kui võimalik. Kasvõi proovima, et kas saab. Samas kui ma kooli kõrvalt seda teeksin – tahaksin olla kindel, et kool on prioriteet.
​
Kindlasti jätkan lauluga. Mulle meeldib proovida erinevaid asju, sellepärast ma käisin ka kaitseväes, mis pole absoluutselt seotud millegagi, mida ma muidu olen teinud. Füüsiline challenge on mulle ka alati istunud. Ja keskkond ka, kus sa oled üksi. Ainus. See kogemus annab julgust juurde. Sellepärast ma julgengi nüüd üksi edasi minna.