TEKST: KATARIINA LAURA, NK, TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 2 | 25
FOTO: PRIIT PALOMETS
DISAIN | ALGUS
Katariina Laura:
On palju erinevaid valikuid, mida kõike
sooviksin disainerina teha
ALGUS
Gümnaasiumi viimases klassis õppiv Katariina Laura unistab elust professionaalse disainerina ja valmistub kohe algavateks sisseastumiskatseteks. Täna on ta suurim soov saada Soomes kõrgkooli sisse ja jätkata disainiõpinguid. Ta suudab palju – lõpueksamiteks õppimise kõrvalt jõuab ta nii Eesti Kunstiakadeemia kujutamisoskuste eelakadeemiasse kui ka Tallinna Kanutiaia Huvikooli moedisainitundidesse ja Kunstigeeni Stuudiosse.
Olen just 19-aastaseks saanud loov noor naine, olen üsna ettevõtlik ja iseseisev, sest elan juba pikemat aega korraga kahes riigis – Eestis ja Soomes, sest mu ema elab Soomes. See on mind palju vorminud ja minu jaoks tähendanud ka varem täiskasvanuks saamist, kas või seetõttu, et olen mitmeid aastaid pidanud iseseisvalt oma kahe kodu vahet reisima.
Hetkel õpin gümnaasiumi viimases klassis ja praegu valmistun sisseastumiskatseteks Soomes, mis toimuvad juba talvel, enne Eesti sisseastumisi – kõrgkoolis tahan edasi õppida disaini. Kuigi olen nüüd gümnaasiumis avastanud, et mulle sobib näiteks ka geomeetria ja füüsika. Tore ju! Usun, et disainer võidab tänapäeval nendest tugevustest palju. Ainult loovusest ei piisa, edukas tulevikudisainer peab suutma tehnoloogiliste innovatsioonidega kaasa minna.
Esimest korda puutusin disainiga kokku 9-aastaselt, selles vanuses tüdrukutele iseloomulikult oli minu ja sõbrannade põhihuvi siis rõivadisain. Leidsime mingid vanad riided, mis olid meile kas väikseks jäänud või liiga suured. Me kas lõikasime need väiksemaks või mida iganes – me disainisime neist täiesti uued, meil ei olnud mingeid konventsionaalseid piiranguid. Selline tunne oli, nagu me oleks teinud oma moebrändi! Umbes pool aastat tegutsesime sedasi, siis meil tulid juba uued ideed peale.
AMBIGUITY, 2025, TUŠŠ PABERIL
KATARIINA LAURA
Neljandas klassis sain osaleda moedemonstratsioonil nii disaineri kui modellina. Tallinna Nõmme Gümnaasiumis toimus üks moeüritus, klassiõdedega tuli isu peale ja väga lõbus oli. Meil küll mingit suurt ja ühist kontseptsiooni ei olnud – kõik võtsid lihtsalt oma lemmikvärvid ja mustrid ning püüdsid neist teha moekunsti. Mina disainisin purpurpunase minimalistliku õhtukleidi ja õmblesin selle ema abiga valmis. Moedemonstratsioon toimus meie oma koolis. Mina valisin sinna muusika taha, saime sel moeetendusel ise ka modellid olla ja catwalk´i proovida. See oli äge kogemus.
Käisin ka aasta modellikoolis, sest olin varakult modellimõõtu pikk ja liikumine oli mul tänu tantsu- ja iluuisutrennidele hea. See keskkond oli küll natuke toxic. Seal on jube see, et sa pead olema piitspeenike – kogu modellimaailm on hoopis teine maailm, kui minu nägemuses naise maailm võiks olla. Viimastel aastatel on küll natuke maharahunemise märke, on rohkem kehapositiivsust, ka teise kehaehitusega võib olla modell. Sellest modellikoolist aga loobusin, seal polnud minu jaoks piisavalt loovust, ka tantsutundides mitte, lihtsalt kontsad ja ette antud sammud ja kõndimisharjutused. Tulin ära, vaatamata paljudele soovitustele jätkata.
Ma saan aru, et ma ei pea ju üldse mingites raamides olema
Mul on meeles ka Sara Hildéni kunstimuuseum Tamperes, kuhu ema mind 2023. aasta jõulude ajal viis – oleme koolist vabal ajal ikka Soomes ringi vaadanud ja erinevates galeriides käinud. Kuid Sara Hildéni elu ja edu moemaailmas läks mulle kuidagi eriliselt korda – mul tekkis hetkeks tunne, et see võiks olla minu elu, kuid 21. sajandi versioonis. Ning need disainid, mis toovad mulle edu, peaksid olema mitte Pariisist ostetud, vaid minu enda originaallooming!
Kuna mu isa on Eesti Kunstiakadeemia haridusega ja mu ema on mind juba pisikesest peale mööda muuseume ja galeriisid vedanud, ka siis kui me parasjagu isa näitust üles ei sättinud, siis kõik see on kindlasti minu kujunemist ja isiksust mõjutanud. Ema on mind palju inspireerinud, gümnaasiumiaastatel on ta suunanud mind ka sõnalise eneseväljendusega tegelema – nii juhtuski äkki, et Eesti vist suurim päevaleht Postimees avaldas mind, sest võitsin Eesti ajalooteemaliste kirjutiste konkursil auhinna. Pidin intervjuusid andma ning avastasin, et meedia sobib mulle. Olen väga tänulik oma perele, et mind on toetatud nii loomingulises kui ka meedia suunas, alates gümnaasiumivalikust, kus meil on väga hea meediaõpe ja väga hea kunstiõpetaja.
Oma huvi disaini vastu leidsin uuesti Liivika Põvat-Strausi käe all, Tallinna Kanutiaia Huvikoolis. Gümnaasiumi esimese aasta lõpus sain aru, et tahan siin elus midagi luua, midagi ilusat ja head, et minu loomingust oleks kasu. Muidu mu loovus läheb raisku ja mul hakkab lihtsalt igav. Tuli tagasi lapsepõlvetunne, et võiks proovida moedisaini. Hakkasin käima moedisainer Liivika Põvat-Strausi tundides. Nüüd olen olnud tema juhendamisel Tallinna Kanutiaia Huvikoolis juba teist aastat ja ikka veel pole tüdimust tundnud! Käin ka Liivika Kunstigeeni Stuudios – seal teen samuti põhiliselt disainiasju. Olen Liivikale ülitänulik, lihtsalt et ta on minu jaoks olemas.
JEALOUSY, 2024, TUŠŠ PABERIL
KATARIINA LAURA
Kanutiaia tund on tegelikult nagu iga teine kunstitund. Õpetaja annab sulle idee ette, aga kui sul ei ole selleks õiget tunnet, kui sul on oma projekt, siis sa ei pea tegema täpselt seda, sa võid täiesti omas suunas minna ja ta juhendab sind siis sellel oma teel. Liivika on selles väga vastutulelik, toetab sind kogu protsessi ajal. Kui mul on oma idee, mingi asi juba tehtud, siis ta ei karda mu tuju rikkuda – ütleb otse ära, et ta teeks seda hoopis teisiti. Kuid mitte kunagi ta ei suru oma ideid peale, lihtsalt näitab mulle, et ma ei pea nii detailides kinni olema, et on palju teisi lahendusi kui see, mis mul parasjagu peas on. Ta laob kõik variandid lauale ja ma saan aru, et ma ei pea ju üldse mingites raamides olema.
Eesti Kunstiakadeemia kujutamisoskuste eelakadeemia esimese kursuse, mis on mõeldud gümnaasiumiõpilastele, sain ka läbida ja olen seal nüüd minemas juba teise taseme kursusele, kus otsitakse oma stiili ja käekirja. Alguses oli närv sees – nägin, kui palju edasijõudnumad olid kõik teised mu ümber. Ja see pidi olema algajate kursus! Ma mõtlesin, et kui nood on algajad, siis mida ma siin teen... Jube ärev oli olla. Aga samas oli mul igas tunnis huvitav, arenesin seal hästi kiiresti. Kuna mul jäi see kursus kopsupõletiku tõttu natuke katkiseks, just iseseisva tööpanuse osas oleksin tahtnud jõuda rohkem, siis tundsin, et ma tahaks selle veel ühe korra läbi teha. Tegingi! Teist korda oli täiesti teine tunne, uued juhendajad olid ka, mis tegi kõik veel ägedamaks. Mul oli teisel korral ka rohkem enesekindlust. Arenesin taas ning õppisin hästi palju: nii kompositsiooni kui värve tunnetama ja kõike-kõike...
Esimesel kursusel olid mul väga kindlad jooned, ma ei tahtnud – või äkki ei julgenud – neist üldse välja minna. See mõjutas mu disainerikäekirja. Kui ma esimese kursuse ära tegin, siis nägin, et mu disainerikäsi läks palju pehmemaks, suutsin teha suvalisi jooni ka, hästi otsivaid jooni. Teisel kursusel joonistasin esimest korda söega, mis oli alguses väga hirmutav. Aga mul oli siiski juba rohkem kujutamisjulgust ja lihtsalt ka enesekindlust, et üldse proovida. Muidu ma ajasin ikka oma rida...
EKA-s on väga head juhendajad, hästi otsekohesed, ei nännuta sind, vaid ütlevad otse ära, et kuule, see on täiesti jama, mis sul siin on, vaata, see ei ole ju üldse nii, sa näed ometi. Sa vaatad üle ja saadki aru, et sa kujutad endale midagi muud ette.
DARK WINS BRIGHT, 2025, AKRÜÜL LÕUENDIL
KATARIINA LAURA
Esimene minikollektsioon valmis mul nüüd, gümnaasiumi lõputööna. See läks väga hästi, sain parima hinde, mul oli väga hea juhendaja ka – minu oma gümnaasiumi kunstiõpetaja. Meil oli vaja teha uurimistöö või praktiline töö ja ma mõtlesin, et teen ikka oma asja – midagi loovat seoses disainiga. Mõtlesin, et moeillustratsioon oleks hea. Olin selleks ajaks umbes aasta Liivika juures Kanutiaias õppinud. Tekkis kindlus, et selline projekt annaks mulle võimaluse luua midagi kompaktset. Algne mõte oli teha lihtsalt midagi ägedat naisteemal. Sellest arenes välja töö, kus ma esmalt uurisin Vivian Westwoodi moedisainerina ja siis Westwoodi mängulisest disainerikäekirjast vaimustununa disainisin oma minikollektsiooni, mis tegeleb soostereotüüpidega naistemoes.
Proovisin igasuguseid tehnikaid – näiteks akvarellpliiatseid, mis olid mulle natuke tuttavad, aga mitte nii väga, kui ma olen soovinud. Tahtsin neid rohkem katsetada. Siis proovisin tušši, millega olin selleks hetkeks ainult kolm korda midagi teinud – see väga meeldis mulle. Ja õlipastell: teadsin, et sellega saab erinevaid materjale ja tekstuure edasi anda. Ka seda ma ei olnud varem niimoodi kasutanud. Ja viimaseks oli kollaažtehnika, mida olin gümnaasiumi kunstitundides paar korda proovinud. See sobis mulle, tundus nii loov ja mõnus.
Valisin erinevad tehnikad just sellepärast, et neid omavahel segada – vaadata, kuidas need annavad edasi teatud materjale, katsetada tekstiilimänguga. Tulidki vist täitsa ägedad tööd. Neli moeillustratsiooni, mis koosnevad paaridest, mis on läbi tehnikate jaotatud, kuid moodustavad kollektsioonina terviku, mis kannab naiste võimestamise ideaali. See on praegu lihtsalt nii minu teema.
Mu disainerikäsi läks palju pehmemaks, suutsin teha suvalisi jooni ka,
hästi otsivaid jooni
Tuleviku mina… Täna hommikul mul tuli uus unenäoline idee minust – leidsin ennast unistamas sellisest tulevikuversioonist, kuidas ma olen disaini- või kunstiõpetaja ja kõrvalt teen oma disainitöid, oma kunsti, mida ma müün, aga samaaegselt õpetan seda, mida ma armastan teha. See mõte on hästi lähedane, sest mu isa on samasugune. Kindel on üks – ma kujutan ennast ette disainerina, koos ägedate tiimikaaslastega, kes ajavad sama rida kui mina, disainimesse või moeetendusi ette valmistamas või lausa produtseerimas, ja siis ma tunnen, et ma päriselt sobin ja kuulun kuhugi. Kujutan ennast ette nii rõivadisainis kui ka jalanõude, aksessuaaride, voodipesu ja kogu muu koduse disaini loojana – kõik, mis inimest igapäevaselt esteetiliselt ümbritseb. Urban design’ini välja. Linnades on väga palju uuendada ja paremaks teha, ka disaini poolest. See ei pea olema ainult innovatiivne ja praktiline, võib ka ilus olla! On palju erinevaid valikuid, mida ma kõike sooviksin disainerina teha.
FINDING MY SPACE, 2025, KOLLAAŽ PABERIL
KATARIINA LAURA
Tahan sügisel Soomes alustada disainiõpinguid. Mu ema elab juba aastaid Soomes ning meil on oma väike kodu seal. Eriti Helsingis tundub disainiteema vabam kui Eestis. Võib-olla see on ainult minuga nii, aga Tallinnas on mul pidevalt tunne, et mind surutakse ikkagi mingisse kasti – nii et sa pead ajama teatud aktsepteeritavat rida teatud aktsepteeritavast valikust, sa ei saa päris oma asja ajada. Soomes on valikud suuremad, inimesed vabamad – kas või linnapildis. Näiteks mõnusad lahendused linnaruumis ja palju omanäolisi inimesi, kes ei karda ennast oma sisetunde järgi väljendada.
Helsingi ja Tallinn on minu jaoks väga erinevad. Helsingi on visuaalselt lahti ja avaram, just disaini vaates. Tallinn on armas, oma väike armas Tallinn. Aga Helsingi on minu disainipealinn. Alustades inimestest, kes seal ringi jalutavad – sa näed viie minuti jooksul rohkem inimesi, kes kannavad ägedaid riideid, kui sa näed päeva jooksul Tallinnas. Järelikult on nende omanäolisus sallitud... See tundub ikkagi täiesti erinev maailm – linn, mida disainitakse inimeste jaoks, et inimestel oleks linnas hea. Iga suvalise nurga peal leiad Helsingis disaini – lähed suvalisse sööklasse või kas või tualetti. Või lähed tänavale või parki. Disain tundub Helsingis elu osa, tavaline argine asi, seda on Tallinnas ja üldse Eestis vähem, sellest tunnen Soomest eemal olles puudust...
Soome tundub minu kui alustava noore disaineri jaoks väga inspireeriv keskkond, milles tahan pikemalt viibida, sellest esteetiliselt läbi imbuda. Ka disaini õppimise osas olen Soome kõrgkoolidest leidnud rohkem mulle sobivaid valikuid kui Eestist. On palju sustainable design suunda, mis on mulle samuti hingelähedane. Samuti meedia ja kunsti edasiõppimise võimalused, mida olen gümnaasiumi ajal juba süvendatult õppinud – valik on nagu tehtud täpselt minu jaoks, kui igale poole sisse saan, kuhu tahan, läheb lõplik otsustamine ilmselt keeruliseks. Kuid mõtlen nii, et lähen nende valikutega kaasa, mis mulle antakse nüüd ning mida ma bakaõppes ei saa, seda teen hiljem, magistrantuuris.
SUSTAINABLE CHOICES, 2025, KOLLAAŽ PABERIL
KATARIINA LAURA
Disain ja ruum peavad väljendama inimest. Kõik peaksid saama väljendada seda, mida nad enda sees tunnevad või tahavad väljendada. Minu uuem teema on, et oma tulevastes disainitöödes tahan lisada kõvasti rohkem värvi, igale poole, kus võimalik. Põhjamaades elades on sul pool aastat ümbrus lihtsalt hall, kisub depressiivseks. Aga kui inimesed kannaksid rohkem värvi, siis see teeks päeva erksamaks, lõbusamaks, nauditavamaks. Kui kõigil on seljas mustad mantlid, mustad saapad ja mustad püksid ja mitte ühtegi inspireerivat värvielementi ei ole, lisaks minimalistlik must-hall-pruun disain ruumis ja tänaval… Nii ei suuda keegi ennast erksana, aktiivsena tunda. Kui linn oleks minu disainida, ma muudaks selle kohe ära!
Inimesed võiksid lihtsalt laiemalt mõelda. Tee oma korter enda nägu – isegi pisikeses üürikorteris on inimesel valik mööbli, käterätikute, voodipesu osas… See ei pea olema kurb ja igav. Kui kellegi isikupära ongi selline, et talle meeldib must nii väga ja ta tahab elada askeetlikult ja see sobib talle – palun väga, ka must disain saab olla ilus. Aga see pole enam minu käekiri. Usun, et see pole paljude jaoks, kuid nad on lihtsalt surutud etteantud kasti või ei tahagi vaadata harjumuspärastest normidest kaugemale. Mina tahan!