TEKST: NK, TOIMETAS: KRISTEL KALJUND
FOTO: PRIIT PALOMETS
NOOR KUNST 1 | 24
HELI | TEEKOND
ma võtsin alati Eestist midagi kaasa
Big Gabriel:
Saksamaal üleskasvanud eestlane Big Gabriel räägib räppmuusikast ja oma teest noore saksa räpparina ning alati inspireerivast Eestist, kus värvid on teistsugused ja inimesed on teistsugused. Teha aias tuld, süüa oma õunapuu õunu ja minna randa… Seda kõike Münchenis ei saa. Eestis aga tuleb alati inspiratsioon.
Milline on sinu teekond, Big Gabriel?
Mu ema ja isa elavad Münchenis. Ja mina sündisin ka Münchenis ja praeguse hetkeni olengi Münchenis elanud. Koolis käisin, keskkooli lõpetasin Münchenis. München on kodune koht. Aga ma olen alati tundnud, et Eestimaa on mu tõeline kodu. Kõik vanaemad, vanaisad, onud, tädid on Eestis. Jõulud oleme alati Eestis veetnud. Nii palju kui saab, oleme suvel Eestis olnud. Eestimaa on ju selline väike pärl. See aitas ühtlasi hästi koolis toime tulla. Kui terve su elu on Saksamaal, siis on hea, kui saad täiesti teise keskkonda. Koolielu Saksamaal... Baieri gümnaasium on ikkagi väga raske. Lõpetasin ära… Seega oli alati hea saada esiteks koju ja teiseks keskkonnamuutus ka.
​
Eelmisel aastal lõpetasin kooli ja hakkasin räppmuusikaga tegelema. Praegu ma olen 20. Kui ma olin 16, siis hakkasin vaikselt selle peale mõtlema, et võiks räppmuusikat teha. Enne seda tahtsin muusikamänedžeriks saada. Millalgi tundsin, et tahaks ise muusikat teha ja siis hakkasin peale. 17-aastaselt hakkasin kirjutama laule ja esimene laul tuligi välja natuke enne mu 18. sünnipäeva. Ja sealtpeale ma kirjutan, lindistan… Alguses tegin seda kooli kõrvalt ja nüüd, kui kool on läbi, on mul rohkem aega muusikat teha. Eesti on minu jaoks mitte ainult kodu, vaid ka üks suurematest inspiratsiooniallikatest muusikale. Olen kindel, et seda räägivad paljud eestlased, sest meie kodumaa on väike, siin elab vähe inimesi ja siin on nii ilus. Kui sa oled loominguline inimene, siis saad siit igal juhul inspiratsiooni. Kui ma juba kirjutasin oma tekste, siis alati, kui tulin ema-isa ja vennaga Eestisse… Ma võtsin alati Eestist midagi kaasa. Ma ütleksin, et olen üks Saksamaal üleskasvanud eestlane, kes tunneb ennast sellepärast nii, et Eestis on hea olla ja ma saan siit palju inspiratsiooni.
Eestis tuleb inspiratsioon, kui ma panen kõrvaklapid pähe ja lähen randa jalutama
Mis sind Eestis inspireerib?
Mul on tugev side loodusega. Suvel Eestis teeme aias tuld, sööme oma õunapuu õunu ja lähme randa… Seda kõike Münchenis ei saa. Eestis tuleb inspiratsioon, kui ma panen kõrvaklapid pähe ja lähen randa jalutama. Kõik näeb teistmoodi välja kui Saksamaal, värvid on teistsugused ja inimesed on teistsugused. Kuigi mul ei olegi Eestis eriti kontakte inimestega väljaspool perekonda, sest me veedame aastas ikkagi vähe aega seal. Aga isegi kui üksi väljas ringi käia… Näiteks Tallinnas – see linn inspireerib mind väga, talvel siin on viie-kuue-tunnised päevad, kell kolm läheb päike looja… Siin on kõik teistmoodi kui Saksamaal, majad on moodsamad… Need on kõik väikesed asjad, mis ei lähe otse minu teksti sisse, aga annavad teisi mõtteid. Võib-olla kirjutan laulu, mil pole Eestiga pistmistki, aga laulu idee tuli mulle ainult sellepärast, et ma jalutasin Stockmanni juures ringi ja nägin suuri klaasmaju, millelaadseid Münchenis ei ole. Pärast lähen edasi näiteks Kadrioru parki ja Pirita suunas ja näen tervet Tallinna üle mere – see on uskumatu, sellist vaatepilti Lõuna-Saksamaal ei ole. Minu tekstid on üldiselt anonüümsed, ei saa täpselt öelda, mis kohast ma täpselt räägin. Aga selline vaade Tallinnale üle mere annab täiesti teisi impulsse.
Millal sa tekste kirjutama hakkasid?
2022. aasta maikuu oli, ilm oli juba parem ja loodus rohelisem. Kõigepealt hakkasin instrumentaale tegema. Mul polnud plaaniski tekste kirjutada. Tahtsin teha ühe räppinstrumentaali. Tegingi. Eks see oli väga algus, aga ma sain ühe takti peale ja rütmi sisse. Otsustasin, et kirjutan sellele teksti ka. Olin oma toas, tegin instrumentaali valmis, sellise hästi lihtsa ja mitte just hea, ning selle peale tuli väike tekst ka välja. Heli ja akordid ja kõik muu instrumentaalis tekitab minu peas pildi, mida ma tahan. Seda saan siis täiendada.
"COURTSIDE HARMONY"
BIG GABRIEL
On sul eeskujusid?
Saksamaa on suur, mul on palju inspiratsiooniallikaid, hiphop ja räpp ning alternatiivsed hiphop ja räpp. Mitte klubimuusika. Minu muusika ei ole nii kiire ja vali. Saksamaal tehakse palju lahedat klubimuusikat, kiiret, valju, mis mulle samuti meeldib, aga ma ise saan inspiratsiooni pigem vanemast muusikast. 80.-90. aastatest näiteks. Võtad mingisuguse vana R&B- ja souliplaadi... Sealt saab palju inspiratsiooni. Tõelised muusikud ongi vanad soulilauljannad ja lauljad, sest neid saab võtta uude aega kaasa ja nende uskumatult ilusat muusikat edasi arendada. Mulle meeldib väga idee võtta vanad ilusad asjad ja teha neist midagi uut.
Kellele sobib sinu looming?
See on väga hea küsimus! On palju inimesi, kes tahavad enamat kui lihtsalt klubimuusikat, mis on väga ühedimensiooniline. Saksamaal kuulatakse üha enam muusikuid nagu OG Keemo – tema on üks parimatest saksa räpparitest. Ta on väga lüüriline. Ta teeb karme laule, aga ka sellised, mis panevad järele mõtlema. Tal on palju fänne. Meelelahutusmuusika on juba pikalt valdav olnud. Räppmuusika jääb muidugi ka alati meelelahutuseks, aga ma arvan, et kui tekst on selline, mille üle peab järele mõtlema, siis on mõju suurem. On rohkem isu lugu veelkord kuulata. Kui sa teed räppi, siis ei tasu kirjutada nii, et esimesel korral saab kohe kõigest aru. Siis ei taha ju keegi seda rohkem kui korra kuulata! Minu muusika on rohkem selleks, et kui sa istud hommikul bussis ning sõidad kooli või tööle ega taha kogu aeg kaasa mõelda ja tunda, et kõik on pidevalt nii raske. See on väga vintage, instrumentaal ja akordid ja rütm, mis ei ole kõige kiirem. Muusika selleks, et lihtsalt olla ja natuke energiat juurde saada.
Miks sa teed seda? Mida sa tahad oma kuulajatele anda?
Võtame näiteks minu enda. Koolis oli raske, nii palju oli kogu aeg teha ja pidev surve oli peal… siis panin räppmuusika klappidesse, läksin hommikul välja ja muusika andis mulle uskumatult palju energiat. Hästi tehtud räpp läheb otse südamesse. Kui muusikul on õnnestunud mingi tunne muusikasse püüda, siis annab see energiat, aga ka rõõmu terveks päevaks. Siis hakkad juba ootama, et saad klapid pähe panna ja jalutama minna. Ma tahaksin olla kuulajate jaoks muusik, keda nad saavad kuulata mitte ainult sõpradega klubis, vaid ka autos üksi loodust vaadates. Ning mu muusika annab neile rahu, aga ühtlasi tunde, et neist saadakse aru.
Mida räppmuusika kirjutamine sulle endale annab?
Palju inimesi räpivad, see turg on üleküllastunud. Aga seda tehakse ikkagi. Nüüd Eestis tegin ühe maksi-singli. „Von Barem und Heimat“ on selle pealkiri. Nelja-viie nädalaga kirjutasin selle. Kui ma tulevikus kuulen seda laulu, siis viib see mind tagasi neisse nädalatesse Eestis. See on nagu muusikaline päevik. Loo sündimine on pikk protsess ja see jääb sinusse. Kui sa näiteks aasta pärast kuuled instrumentaali, millele proovisid pikalt teksti kirjutada, siis viib see sind otse sellesse paika tagasi. See on ilus!
"VON BAREM UND HEIMAT"
BIG GABRIEL
Jaanuaris käisin New Yorgis, kus tuli välja mu esimene minialbum. Need laulud viivad mu alati tagasi neisse kolme või nelja nädalasse, mis ma veetsin New Yorgis. Nagu päevik. Eelkõige teeb muusika kirjutamine mulle rõõmu. See on asi, mida mulle meeldib kõige rohkem teha. Mul on iga päev midagi teha ja katsetada, et saada paremaks. See annab mulle hea tunde.
ALBUM: GLASTASTEN
BIG GABRIEL
Kas sa kuulad bussiga sõites endiselt räppi?
Muidugi! Nüüd ka souli või muusikuid nagu Whitney Houston, Nina Simone, Etta James, Valerie Simpson, Luther Vandross. Need ei ole küll räppartistid. Ma kuulan ka Ameerika räppi. Kuulan kord seda ja kord teist, aga kui ma lähen randa jalutama, siis panen peale oma lemmikud, näiteks midagi ilusat Kendrick Lamarilt, parimalt Ameerika räpparilt, tal tuli just uus album välja. Proovin alati kuulata muusikat, mis sobib selle juurde, mida ma parasjagu teen. Kooliajal oli mul lihtsalt vaja hiphoppi ja räppi. Ma ei taha ennast piirata öeldes, et jään alatiseks mingi kindla stiili juurde. Vaikne ja ilus muusika annab ka energiat, aga vahel on vaja hiphopi energiat, vana head hiphopi essence`i. Hetkel kuulan rohkem souli.
Sinu kuulamissoovitus(ed)?
Saksa hiphopis ma soovitaksin OG Keemot. Tema on Saksamaal parim. Ta on täpselt aru saanud, mida ja kuidas kirjutada. Tema instrumentaalid teeb ta parim sõber. Nad on kahene tiim, teevad kõik ise – muusika, tekstid. Nad on perfektselt kokku kasvanud ja teevad väga head muusikat. Ameerika räpis soovitan Kendrick Lamari. Eestis kuulsin Villemtrillemist – teda soovitan ka. Ta on hakanud vaikselt Eestisse tooma seda, mida Kesk-Euroopas on juba kauem tehtud. See on lahe! Eesti popkultuuris on tugevad Ameerika mõjutused, á la Billy Eilish. Villemtrillem toob sisse rohkem hiphopi ja räpi essence´i, mis on Eestis uus. Tallinnas jalutades ma kuulan teda ka. Eesti on väike maa ja nüüd on meil ka selline muusik, see on lahe! Üldiselt soovitan kuulata vana souli.
Millistes kanalites sa oma muusikat avaldad?
Apple Music, Spotify, YouTube… igal pool. Ma proovin ka visuaalset poolt arendada, mul on paar muusikavideot YouTube´is. Instagram on mu kõige tähtsam kanal, panen kõik sinna üles. Kui mul karjääris midagi juhtub ja kui tuleb midagi uut välja, siis leiab selle Instagramist. Minu räpparinimi on Big Gabriel. Kahjuks ma ei saanud Instas seda nime, seal ma olen gabrielsixfour.
Kuhu edasi?
Kool oli akadeemiliselt raske, samas oli elu siis lihtne. Nüüd on kool läbi ja ma sain 20 – algab päriselu. Ma tahaksin lüüa tiivad lahti, oma elu sisse seada. Elu keskmes on muidugi räpp. Ma teen seda enda jaoks ja kui keegi tahab kaasa elada, tahab minu muusikat oma ellu, siis ma olen õnnelik. Aga eelkõige tahan ise selle sisse jääda ja pidevalt uut inspiratsiooni saada. Tahan oma elu sisse seada ja areneda inspiratsiooni, tekstide ja teemade osas. Tahan proovida uusi instrumentaale, natuke teisi stiile, natuke rohkem fun´i sisse tuua, et muusika ei sunniks kogu aeg mõtlema – nagu siis, kui ma sõitsin kooli ja mul oli lisaenergiat vaja. Tahan eksperimenteerida, stilistiliselt edasi minna. Vaatame, kuidas ma kõik selle kokku panen.
Võtad läpaka, paned kõrvaklapid pähe, haarad mikrofoni ja hakkad peale
Kuidas sa oma esimesi lugusid tegema hakkasid? Ehk on teisigi, kes tahavad alustada...
Kogusin 3-4 kuud raha ja ostsin mikrofoni, sellise 50-60-eurose; 100 euro eest stuudiokõrvaklapid, ja väikese sünteka, see maksis alla 100 euro. Läpakas on ju tänapäeval kõigil olemas, seal saab muusika kokku panna. Võtad läpaka, paned kõrvaklapid pähe, haarad mikrofoni ja hakkad peale. Muidugi on see kõik pikk protsess. Minul läks umbes kaks aastat, kuni olin kõlaga rahul. Enne seda oli lihtsalt lahe, sain sõpradele rääkida, et ma olen muusik ja vinge. Aga tegelikult olid esimesed kaks aastat ikka väga diletantlikud. Ja see on OK. See on müüt, et kohe on vaja 1000-eurost mikrofoni või stuudioaega. Muidugi saab nii parema kvaliteedi, aga kui sa pole veel sel tasemel – tõelise muusiku tasemel, mina näiteks veel ei ole… Siis aitab vähemast. Räpis peab täpselt teadma, kuidas sa tahad mida teha, mis tuleb ettepoole, mis sõnakesed tahapoole. Kuidas sa räägid ja kuidas sa loo kokku paned. Hea mikrofon ja hea helitehnik teevad sulle hea kõlaga asja valmis, aga mina tahtsin õppida ise tegema. See muidugi võttis aega, aga nüüd saan hakata ise oma instrumentaale looma. Praegu on kõik mu instrumentaalid teiste tehtud, ostsin litsentsid. Nüüd suudan ise instrumentaale luua. Alguses ei ole nii palju vaja – paljud arvavad, et on vaja oma kitarr sisse panna ja suurt klaverit on vaja, aga tegelikult aitab väikesest süntekast. Natuke muusikateooriat on ka abiks, á la mis harmooniad kõlavad kokku ja mis on duur, mis moll. Juba saabki palju teha, rütmi sisse panna, tekib tunne, et teed trummariga koos. Igaüks, kes tahab hakata muusikat tegema, võiks lasta lahti müüdist, et muusika tegemiseks on vaja suurt tööstust taha. Võtab aega, aga saab ise teha.
Sinu tulevikuunistus?
Mul ei ole vaja sportautosid ega muud sellist. Ma tahan lihtsalt kontserte anda. Ma annan Münchenis palju kontserte, vähemalt korra kuus. See on muidugi lahe. Tahan elada oma korteris, kas Eestis või Saksamaal või kuskil. Tahan elada tavalist elu, aga samas anda inimestele energiat. Tahan näidata muusika juurde oma nägu. Nägu aitab muusikast aru saada. Muidugi oleks äge, kui mu muusikal oleks palju kuulajaid, kes sellega saavad identifitseeruda ja keda mu muusika aitab. See teeks mu õnnelikuks. Tahan muusikat teha nii, et saan oma nägu sinna juurde näidata ja keskenduda veel rohkem muusikale, ainult muusikale. Et ei peaks lisaks kuskil tööl käima – siis ei saa 100% muusikale keskenduda.
Oma stuudio teed?
Stuudio oleks super. Kui muusik teeb kõike kodus, siis läheb piir käest ära – kas ma nüüd istun ja puhkan parasjagu või istun ja töötan edasi? Niikuinii pead tunde kirjutuslaua taga istuma ja muusikat tegema, kuulama, kirja panema … Oma stuudio aitaks kindla vahe sisse teha: kodus puhkan ja stuudios töötan. Hea oleks niimoodi aega plaanida. Minu jaoks on muusikat tehes ümbrus tähtis – kui kõik on segamini ja kole, siis mul on palju raskem lindistada. Ma olen kaalunud, et oleks kasvõi mingi väike ruumikene, oma käe järgi sätitud…