TEKST: NK, TOIMETAS: KRISTEL KALJUND
NOOR KUNST 2 | 24
FOTO: PRIIT PALOMETS, NK
FOTO | PERSOONILUGU
Elvira Akzigitova:
loon mittemillestki maailma
PERSOONILUGU
Fotokunstnik Elvira Akzigitova räägib rändamisest ajas ja ruumis, pimeruumifotograafiast
ja maailma loomisest.
Elvira Akzigitova on sündinud Tallinnas ja õppinud Inglismaal Canterbury Ülikoolis filmi. Ta töötab Berliinis pimeruumifotograafina, püüdes valguse ja varju unikaalse koosluse käsitööna vana-aegsele fotopaberile.
Tallinn-Canterbury
Elvira kinnitab, et armastas pildistada juba lapsena. Venekeelse noorena Eestis tundis ta aga soovi Eestist põgeneda. Hääletanud läbi Euroopa, armus ta Berliini. Kui keskkool oli lõpetatud, aga Kunstiakadeemiasse sisse ei saanud, tegi ta rahaliselt parima valiku: läks stipendiumiga õppima Inglismaale. Endalegi üllatuseks kandideeris ta Cantebury Ülikooli filmierialale. Seal õppis ta tundma valgustundlikku materjali ning otsis liikuvas voos liikumatuid pilte, nautides iga maagilist hetke, kui enda tehtu ellu ärkab. Elvira jaoks on film maailma loomine tühjast kohast. See tunne on temaga tänaseni: pimeruumifotograafiat tajub ta samamoodi maailma loomisena oma kätega, mittemillestki.
Berliin, mu arm
Tulnud tagasi Berliini, tundis Elvira, et selles linnas võib öelda: ma olen kunstnik. Et erinevalt Eestist ei pea Berliinis olema kuuskümmend ning terve elu tegema kunsti, et kunstniku tiitlit ära teenida. Elvira oli noor. Ta meenutab, et tal „ei olnud mingeid muresid, mis takistanuks kunsti tegemast või olemast mina ise. Elasin ühest päevast teise. Berliin oli väga avatud. Ma proovisin alguses ilma rahata elada. Olin seotud punk-skeenega – mu eluviis oli punk. Ma kraamisin prügikaste, taaskasutasin, upcycle´isin ja käisin kohtades, kus jagati toitu ja riideid. See sobis minu ettekujutusega sellest, kuidas ma tahan elada.“
Mõnikord võisime ühe õhtu
jooksul teha näituse
Elvira jutust jääb mulje, et Berliini kunstiskeenes oli viisteist aastat tagasi võimalik elada pea stereotüüpselt hullumeelset kunstnikuelu: „Ma pildistasin tollal palju inimesi. Me läksime kuhugi metsa – loodusesse. Lõime pilte, kus inimesed olid sageli alasti ja kõndisid metsas. Ma ei mõelnud sellele väga palju. See lihtsalt voolas. Pildistasin sõpru alasti looduses. Peamiselt naisi. Võib-olla mind inspireerisid tarokaardid või spirituaalsus, naised ja loodus. See lihtsalt juhtus. Ma ei mõelnud sellele. Inimesed olid avatud, inimesed olid ilusad. Seal olid etendused ja kontserdid ja sai palju sõpru ja kontakte. Inimesed tulid üritustele ja me suhtlesime. Need sündmused lihtsalt tekkisid. Mõnikord võisime ühe õhtu jooksul teha näituse. Keegi ütles midagi ja siis tegime näituse sealsamas garaažis ära. Ei olnud mingit kollektiivi või midagi väga stabiilset. See oli väga intuitiivne. Kõik oli alati voolav. See oli väga hetkeolukorra põhine. Kõik need inimesed ei ela enam Berliiniski ja mõned kunstnikud ei tee isegi enam kunsti.“
Digitaalne maailm tungib peale
Täiskasvanuks saamine on pannud Elvirat ennastki stabiilsemat igapäeva taotlema – elukaaslane, oma stuudio, kunstimüük. Tollased kaaslased on samuti sukeldunud igapäevaellu, pereloomisse, lastekasvatamisse. Kohtumiste asemel reklaamitakse end digitaalselt ja suheldakse internetis. Kunstigi tehakse suures osas digitaalselt. Nagu kunstnikud juba sajandeid, on nüüd tema kord tajuda, et kunstnikul lasub alati surve meeldida – kuraatorile, publikule, sellele, mis on parasjagu moes. Nii kerkib hinge üksindustunne ja igatsus, teisalt pole mõttekaaslaste leidmine piiratud geograafilise ruumiga – isegi tegeldes sellise nišiasjaga nagu analoogfotograafia.
Analoogfotograafia kui maailma loomine
Elvira ise kinnitab, et ta on rohkem tegija, kui kontseptsioonide kallal mõtiskleja. Ometi on ta tugevalt läbitunnetanud, miks talle meeldib pimikus töötada. „Et minna sellesse müsteeriumi. Selle protsessi taktilisus, et üks asi reageerib teisele. Iga sinu liigutus on dokumenteeritud fotomaterjalil. Ja pimikus võin ma olla üksi ja pimedas. See on nagu emakas olemine. Sa ei saa eemale tõelisest endast. Nagu iga analoogfotograaf, alustasin pimikus lihtsalt trükkimisega, pannes negatiivi suurendusmasinasse ja tehes otsetrükki. Aga mul hakkas kiiresti igav ja ma mõtlesin, et mis juhtub, kui ma ei kasutagi ühtegi negatiivi või mis juhtub, kui ma säratan valgust fotopaberile? See mängulisus õnnestus ja fotopaberid annavad mulle tulemusi. Me hakkasime omavahel rääkima. Ma ei suutnud uskuda, et võin näha selliseid tulemusi. See üllatab mind pidevalt. Need materjalid on lõputu inspiratsiooniallikas. Ma kasutan vanu fotopabereid, vanu filme. Ma tunnen, et see on midagi ajaloolist. Mulle meeldib nendega töötada. Lisaks on seal palju valgust, mis on salvestatud kogemata ja tuleb hiljem välja. See oleks nagu elus. See on peamine erinevus digitaalse fotograafiaga. See on elav, see hingab…“
Mulle meeldib, et ma saan
mitte millestki midagi luua.
Tema armastus oma kunsti vastu kõlab igast Elvira sõnast: „Pimikus on kõik jälle koos, see loob maailma, mis on tehtud valguse abil, tundlikult ja käsitsi valmistatud vahenditega. Mulle meeldib, et ma saan mitte millestki midagi luua. Mul on väga vana fotopaber, mille keegi ära viskas. Ma tean, et see võib veel elada. Nii ma võin selle viia pimikusse ja taaselustada. Seal paber näitab mulle, milline see on. See ei ole nagu teised fotopaberid. See on alati üllatus, sest igal fotopaberil on erinev kvaliteet ja sa ei tea enne, kui sa võtad selle pimikusse. See on minu jaoks hämmastav. Ma olen sellest lummatud.“
Mida soovitada noortele kunstnikele?
„Soovitan jääda oma sisetunde juurde. Jääda pungiks. See on minu arvates väga Eesti moodi. Nagu Eesti kunstnikud. Ma armastan Eesti kunsti! Eesti kunstnikud on ühed mu lemmikud ja nad on päris punk. Nad on ägedad, teevad vahel väga karme asju,“ on Elvira oma arvamuses konkreetne.
ELVIRA AKZIGITOVA
SUN SANS BODY, 2024. ANALOOGFOTOGRAAFIA, TEHTUD LÄBI REPROKAAMERA, MITMIKSÄRI FOTOFILMIL.
ELVIRA AKZIGITOVA
NOVA, 2021. ANALOOGNE PIMEKAMBRI VALGUSGRAAFIKA, KAAMERATA HÕBEŽELATIIN TRÜKK.
ELVIRA AKZIGITOVA
INMITTEN, 2024. ANALOOGNE PIMEKAMBRI VALGUSGRAAFIKA, KAAMERATA HÕBEŽELATIIN TRÜKK.
ELVIRA AKZIGITOVA
ACE OF WANDS, 2023. ANALOOGNE PIMEKAMBRI VALGUSGRAAFIKA, KAAMERATA HÕBEŽELATIIN TRÜKK.
ELVIRA AKZIGITOVA
V, 2022. ANALOOGNE PIMEKAMBRI VALGUSGRAAFIKA, KAAMERATA HÕBEŽELATIIN TRÜKK.
Fotokunstnik Elvira Akzigitova loominguga saab tutvuda ka kunstniku kodulehel