TEKST: NK, TOIMETAS: KRISTEL KALJUND
FOTO: KRISTEL KALJUND
NOOR KUNST 1 | 24
HELI | IDENTITEET
ma ei taha öelda, et ma olen parem kui teised
Chosen One:
Vaheda sotsiaalse tunnetusega noor muusik Chosen One määratleb ennast poolenisti eestlaseks, poolenisti sakslaseks. Suviti on teda võimalik kohata Eestimaal Mustlas, vahel ka Tallinnas. Igapäevaselt käib ta aga andekatele õpilastele mõeldud Fridericianum gümnaasiumis Schwerinis ja õpib produktsiooni ning laulmist Schwerini muusika- ja kunstikoolis. Ennast eriliseks ega teistest paremaks ta ei pea. Oma muusikaga tahab ta väljendada lihtsalt seda, kuidas ta ennast „globaalselt“ tunneb.
Minu muusikunimel ei ole mingit tõsisemat tähendust. Minu jaoks on oluline vaid üks: et see ei oleks liiga spetsiifiline, sest minu muusika ei kuulu ühte žanri, vaid on emotsioonide spektrum. See on minu projekt, mille all ma teen tõsiselt muusikat ja kus ma püüan end väljendada. See on terve projekt. Valisin selle nime, sest selles on mingi jõud. Ma ei taha sellega öelda, et ma olen parem kui teised.
"WE DONT NEED TO CARE"
CHOSEN ONE
Olen poolenisti sakslane, poolenisti eestlane, kes elab siin Põhja-Saksamaal. Ma räägin oma muusikas sellest, kuidas ma ennast tunnen. Proovin erinevatest muusikažanridest inspiratsiooni leida. Ka Eestist – eestlastel on aeglasem nägemus muusikast, selles on loodust… Eestlased proovivad rohkem loodust väljendada. Ma püüan samuti loodust muusikasse sisse panna. Proovin looduse energiat näidata muusikas. See seostub mul Eestiga. Ma ei ole nii palju Eestis, olen Saksamaal, sellepärast tulevad mu lood Saksamaalt, aga samas ka Eesti poolt.
Saksamaal on minuvanustel palju elektroonilisi hiphop biite, mis kõlavad väga elektrooniliselt. Nad panevad meloodia peale, see on peamine muusikas. Siis refrään ja erinevad värsid. Ma teen umbes samamoodi. Võtan tavalistelt paar nädalat pausi, et inspiratsiooni koguda. Kõigepealt ilus meloodia. Siis teen selle peale refrääni, see on tähtsaim osa laulust, sinna proovin palju energiat sisse panna.
Chosen One´il on globaalsed tunded ja ta püüab globaalses ruumis neid väljendada
Mu laulud ei ole mingi raadiomuusika. Ma nimetaks seda psychodelic räppmuusika. See on üks räpižanr. 17-aastased hakkasid midagi proovima, proovisid end teistele näidata. Nad said seeläbi palju fänne, teised said nende muusikast aru ja nad said läbi muusika suhelda. See on minu kontseptsioon muusikas. Saan inspiratsiooni metal´ist, poplaulust, koorilaulust... Ma olen eelkõige laulja. Kokku ütleks, experimental räpp. Ma laulan inglise keeles. Kui ma ainult eesti või saksa keeles laulaks, siis on liiga vähe inimesi, kelleni ulatuda. Proovin natuke kaugemale ulatuda, globaalselt inimesi leida. Mitte et ma tahaks superstaariks saada. Peaasi on muusikat teha. Chosen One´il on globaalsed tunded ja ta püüab globaalses ruumis neid väljendada.
"COLD NIGHTS PROD.VEEDY X VIRTUAL SWAG X SEASKY BEATZ"
CHOSEN ONE
Teemad tulevad minu peast. Mõni ei ole kohe selge, on lihtsalt rohkem tunne. Mõned on kogemused, koolist näiteks. Schwerinis on nii, et pool linna on väga rikas, pool väga vaene. Vaesusprobleeme tajutakse. See on minu jaoks kuidagi šokeeriv, kuidas inimestel võib ühes ja samas linnas nii halb olla ja teistel nii hea. Saksamaal legaliseeriti kanep. Tänaval on näha, kuidas inimesed kanepit suitsetavad. On väikesed poed, kust saab terve päev, nagu supermarketist, kanepit osta. See on Saksamaal väga tugevalt levinud narkootikum. Ma laulan samuti kanepist, kuid minu positsioon on kanepi osas, et ma ei ole kunagi seda teinud. Kuid teistes koolides on palju minuvanuseid, kes on kanepit teinud ja kel on probleeme ka teiste ainetega. Mina ise olen pigem positiivne ja hoian probleemidest eemale. Kui oled 21 ja peaaegu täiskasvanud, siis võib selliseid asju proovida, kui need on legaalsed. Aga kui oled alles 16, ei soovita asju teha, mis pole sulle mõeldud.
Olen alati vaesemates inimrühmades ilusamaid tegusid näinud
Iga suvi lähen koos emaga Eestisse. Enamuse ajast oleme Mustlas vanaisa-vanaema juures. Mulle seal väga meeldib, sest erinevalt Schwerinist inimesi ei huvita nii palju, mis sa teed. Sest eestlased on vaesemad. Olen alati vaesemates inimrühmades ilusamaid tegusid näinud – seal jagatakse üksteisega. Eesti ei ole just nii vaene, aga ikkagi Ida-Euroopa. Mulle meeldib ka eesti kultuur ja loodus. Vahel käin ka Tallinnas sõpradel külas. Mulle meeldivad paljud kohad Tallinnas, aga Tallinna atmosfäär tundub mulle ohtlik. Tunnen Tallinnas paljudes kohtades ärevust, justkui oleks seal mingi oht. Tallinnas näeb ka palju vaeseid.
Schwerinis on palju ilusaid kohti, mis on sotsiaalselt huvitavad. Seal saab palju erinevaid asju teha, on palju erinevaid inimesi. Näiteks Dreesch, linnaosa Schwerinis – sellised vastuolud! Lähen sinna ja näen, kuidas 14-aastlased tarbivad erinevaid narkootikume… Seal on alati diilereid kohal. Ma ei tunne ennast sellistes kohtades hästi. Olen sellega küll ära harjunud, aga üldiselt mulle meeldib positiivsetes kohtades.
"OUT OF TOUCH"
CHOSEN ONE
Minu gümnaasium asub umbes Schwerini keskpunktis ja seal õpetatakse eelkõige keeli. Terve kooli kontseptsioon on minu jaoks okei, aga minu klassis on palju egoistlikke inimesi, kel on kõik olemas, aga nad tahavad veel rohkem. Meil on eriklass, et meid saaks paremini õpetada. Mõte on, et me saaksime sotsiaalselt paremini integreeruda, aga minu meelest see ei toimi. Ma saan paralleelklassidega hästi läbi, sest mulle meeldib suhelda. Aga teised ei suuda üldse rääkida inimestega teistest klassidest. Minu jaoks kooli kontseptsioon klasside osas ei tööta üldse.
Ma kirjutan laule siis, kui laulud tulevad minu juurde
Mind aitab kõige rohkem, et mul on üks sõber, kes tuleb tollest vaesest linnaosast Schwerinis. Temaga õppisin hoopis teistmoodi suhtlema. See on aidanud mul ka suhelda klassikaaslastega, kes on hoopis teistsugused. Ning jah, minu ema tuleb Eestist. Tunnen, et see on üks koht, kuhu ma ka kuulun. Tahaksin rohkem Ida-Euroopas asju teha ja kogeda. Mulle meeldib eesti kultuur, üks tükk sellest on minu sees.
Minu muusikaõpetaja Holger on 60-aastane sakslane, kasvas üles DDR-is. Ta oli kaua muusikakoolis õpetaja. Tal on Schwerinis üks koht, mida ta kutsub muusikakooliks ja kus ta aitab huvitatud lastel loovalt edasi jõuda. See on lihtne, tore, hästi tehtud. Tal on palju kogemusi, see aitab mind. Ta saab mu kontseptsioonist aru. See on rahulik ja hea koht, kus õppida ja edasi minna. Ma mõtlen kogu aeg sellele, mida ma tahan muusikaga teha, kuidas ma tahan edasi minna. Kuid mul pole alati inspiratsiooni muusika tegemiseks. Kui pole parasjagu midagi öelda, pole saanud inimestega suhelda, siis ma ei saa muusikat teha. Ma kirjutan laule siis, kui laulud tulevad minu juurde.