TEKST: BRETT PRUUNSILD, NK; TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 1 | 26
FOTO: ERAKOGU
HELI | ALGUS
Brett Pruunsild:
Nendel, kes Ida-Euroopast tulevad,
on reaalsustaju paigas
Mozarteumis Salzburgis klassikalist laulu õppinud bariton Brett Pruunsild jätkab õpinguid Viinis. Enda kohta ütleb ta: „Ma olen Tartu poiss, laulan. Üritan alati näha olukordi nii reaalsena kui need on. Ma ei hakka midagi liigse pessimismi ega liigse positiivsusega vaatama. Üritan oma pere jaoks olemas olla. Kõige tähtsam on minu jaoks tervis, et ma ennast vormis hoian, ja hääleline tervis.“
Liikusin Salzburgist edasi Viini, Salzburgis tegin oma baka lõpuni, see kestis neli aastat, ja läksin Viini, et saada natuke keskkonnavahetust, uut inspiratsiooni. Uued õpetajad! Teen oma magistri esituskunstide ülikoolis, Universität für Musik und Darstellende Kunst Wien. See kestab kaks aastat.
Teen niisugust programmi nagu lied ja oratoorium, see on saksa laul ja suurvormid. Mul on kaks õpetajat, Florian Boesch, kes tegeleb interpretatsiooniga, ja Karlheinz Hanser, kes on pigem mehaanik, tehnik. Ma olen väga rahul sellise kooslusega ja Viiniga üldiselt.
Salzburg oli nunnu, tore, armas, väike linn, niisugune kodune, sest ma tulen ise Tartust. Ülikoolilinn ja muidugi hästi ilus, aga Viin on minu jaoks midagi täiesti uut, sest ma ei ole kunagi elanud niisuguses linnas, kus elab suurusjärgus kaks miljonit inimest. Viin tundus selle jaoks kõige parem algus.
Ma sõitsin alati Viinist läbi, käisin Tartu-Tallinn, Tallinn-Viin, Viin-Salzburg. Viini ikka natuke nägin ja otsustasin, et on priima sinna edasi liikuda.
BRETT PRUUNSILD SALZBURGI FESTIVALIL
FOTO: JAN FRIESE
Olen olnud Viinis aasta ja nüüd suundungi teisele õppeaastale. Aasta on veel Viinis ees. Siis vaatan, kuhu karjäär viib.
Natuke peab õnne ka olema. Sa saadad ju igale poole avaldusi, sel aastal hakkan saatma. Vedama peab ja keegi peab sind teadma, et sind kutsutaks.
Austrias toimib minu meelest kogu süsteem läbi tutvuste. Olen kõik oma asjad saanud niimoodi, suuremad ja väiksemad, et keegi teab mind ja soovitab ja annab mingi referentsi.
Põhikoolis käisin Karlova koolis. Seal oli muidugi muusikapõhi kõva all, ma laulsin poistekooris ja õppisin natuke viiulit ja Tartu 1. muusikakoolis klaverit, harjutada eriti küll ei viitsinud... Kaheksandas klassis mängisin pool aega arvutimänge ega käinud isegi kohal.
Kui põhikool läbi sai, olin üpris kindel, et lähen kutsekasse IT-d õppima, koht oli isegi olemas. Siis isa ütles, et tema unistus oleks, et ma lähen proovin ooperilaulu. Mõtlesin, et kust selline idee – ooperilaul? Hea küll, otsustasin, lähen proovin.
Minu karjääri algus on, nagu Võsa-Pets on legendaarselt öelnud: isa soovitas
Oma südames ma teadsin, et laulda mulle meeldib, sest poistekooris sain selle tunde kätte. Poistekooris laulsin sopranit ja alti ja siis natuke tenorit ja jõudsin baritoni.
Niisiis läksin, proovisin Elleri koolis laulu. Isa oli vist isegi kirjutanud neile. Sain osakonnajuhataja Viviane Kallastega kokku, ja Taisto Noorega. Nemad siis kuulasid mind ja ütlesid, et ma sobin. Siis mõtlesin, et mis mul kaotada on, proovin ära. Ma teadsin, et kutseka IT-s oleks olnud palju matemaatikat, mis mul just kõige tugevam ei olnud. Aga muusikateoorias ja muudes sellistes asjades olin suht pädev, seal mul probleemi polnud.
Sain selles programmis, mis Elleris oli, hästi hakkama. Mul oli mõnes mõttes mugav ja mulle meeldib viia lõpule asju, mis ma olen alustanud. Tegelikult terve Elleri-aja ma kahtlesin selles elukutses, sest ma teadsin, et seal on see lõhe, et kas sa üldse saavutad midagi ja rahulikku elu pole oodata…
Läbilöögiprotsent on väike ja konkurents on suur, eriti tänapäeval, kui nüüd on internet ja nii. Lauljad tulevad Mongooliast ja Havailt jne kokku.
Ühesõnaga minu karjääri algus on selline, nagu Võsa-Pets on legendaarselt öelnud: isa soovitas.
Kuna ma olen ambitsioonikas, siis ma juba eos tahtsin minna välismaale õppima, et oleks kõige ägedam variant. Kõik toetasid seda ideed. Ja kuna ma teadsin, et meie Lauri Vasar on Mozarteumis õppinud, siis panin sihtmärgi sinna.
Nii ongi, et mul on rohkem sealse töömaailma kogemust. Esiteks, suhtlus kohalikega, saksakeelses ruumis. Muidugi räägitakse igal pool inglise keelt, aga siiski. Ma olen rohkem omaks saanud. Ma näen, mida teevad siin lauljad, kes ei tööta suurtes riigiooperites. Näen, kuidas vabakutseliste elu käib, kuidas erinevad tasemed töötavad. Mul on kohapealset hands-on kogemust. Tean, kuidas töötavad kohalikud barokkansamblid. Tean, kuidas töötavad projektipõhised teatrid. Tean, kuidas töötavad väiksemad ooperimajad, suuremad ooperimajad, mis kontakte peab seal olema.
Ja loomulikult on mul palju kontakte siin erinevates muusikasuundades.
Tunnen ennast koduselt selles keskkonnas. Nendel, kes Ida-Euroopast tulevad, on reaalsustaju paremini paigas kui kohalikel üliõpilastel, kellel otseselt mingit survet ei ole midagi saavutada. Papa saadab iga kuu tuhat viissada eurot ja siis vaata, kuidas hakkama saad. Otseselt mingit initsiatiivi ise üles näitama ei pea, teed rahulikult oma bakaprogrammi.
Mina läksin Salzburgi jõudes india restorani tööle. Viisin klientidele tellimusi koju. Tegin seda umbes kaks kuud. See oli karm, hakkas õpinguid segama – ma ju läksin Salzburgi õppima, mitte tööd tegema... Tulin restoranist ära.
Tol suvel olin Tartus tutvunud ühe ameerika vanahärraga, kes oli juba mõnda aega Eestis elanud ning paar aastat tagasi naise kaotanud. Talle lihtsalt meeldis Tartu. Tema naine oli olnud flöödimängija, orkestris mänginud. Vanahärra pakkus mulle muusikalist tööd. Tema käis mormoonikirikus. Koroona aeg oli, ta tahtis, et ma lindistaksin talle kirikuhümne sisse.
Niisugune paks raamat kahesaja hümniga.
Ma mõtlesin, et sellest elan ära küll, ja jätsin kulleritöö sinnapaika. Ja lindistasin hümne.
Sellest hetkest ei ole ma teinud muud tööd kui laulnud. See oli punkt, kus kõik muutus. Enne seda olin teinud igasugu asju, Eestis toitlustuses töötanud, Bolti tõukerattaid angaaridest tänavatele ja vastupidi vedanud. Ja nüüd sel hetkel, kui olin kaks kuud õppinud… Selliseks võimaluseks pidi vedama...
Lindistasin talle oma ühikatoas diktofoniga kirikuhümne ja tema pani muusika taha ja lasi neid kohalikule mormoonikogudusele. Kuna hümne oli palju, siis tegin iga päev kaks tükki ära ja sain oma okei päevaraha kätte. Sellest alguses piisas.
Kuna see oli võrdlemisi lihtne asi, siis muidugi tegin kõik ära ja hümnid said otsa.
Seda tööd oli kaheks-kolmeks kuuks. Seal oli vähe tööd, raha oli okei.
Olen talle tohutult tänulik. See oli tal oma naise auks, kes armastas ooperimuusikat ja flöödimängu.
BRETT PRUUNSILD ESINEMAS TELEMANNI PÄEVADEL MAGDEBURGIS
FOTO: ERAKOGU
Kui ma hümnid ära olin lindistanud, siis hakkasin laulma ühe barokkansambliga. Sellega laulsin kolme aasta jooksul üle saja kontserdi. Lõpetasin töö nendega selle aasta jaanuaris, siis oli viimane kontsert.
Need Mozarti turistikad kontserdid, need lisandusid umbes teisel aastal. Üks klaverimängija on selle sarja kunstiline juht, ise laulab seal ja ise jagab teistele. Need on Salzburgis suht ainukesed kontserdid. Sinna ta mind kutsus. Need on okei laulda ja saad mingi kogemuse kätte, aga see on nagu tehas, paned igal õhtul sama programmi.
Seal oli näiteks üks kontrabassist, kes on kolmkümmend aastat ainult seda teinud. Tuleb igal õhtul ja ongi ainult seal saalis ja mängibki ainult neid viitteist lugu. See on ikka päris mannetu. Kuidas ta sellest ära ei väsi?
Aga need olid toredad võimalused ja ega seal halvasti ei makstud.
Kui sa korra programmi ära õpid, siis paned puusalt.
Muidugi võtab see sult energiat ja ei ole lihtne, sest on ainult aariad ja duetid. Aga lõppude lõpuks saab kontsert kiiresti läbi ja saad oma rahanatukese kätte. See klaverimängija ise, kes neid asju jagab, paneb ennast kahekümneks õhtuks programmi ja ülejäänud neli baritoni jagab kümne, viie või kuue õhtu vahel ära. Tal tekivad oma lemmikud ja naislauljate seas ka.
Saksa keele tunnid magasin koolis maha. Hakkasin siis õppima, kui teadsin, et lähen Mozarteumi, mul oli siht silme ees, hakkasin Duolingot tegema. Koolist sain ka kindlasti midagi kaasa. Tegin A2 sertifikaadi ära ja sellega ma läksin. Aga ma ei saanud alguses mitte midagi aru...
Võtsin endale põhimõtteks, et ma ei räägi õpetajatega inglise keeles, vaid saksa keeles. See viis mind suhteliselt kiiresti keele valdamiseni. Nüüd on juba viis aastat möödas, saksa keel on päris korralikul tasemel. Naljakas on see, et mida rohkem saksa keelt, seda kehvemaks inglise keel läheb, mul oli peaaegu C2 enne.
Eesti keelega ei ole hullu, kuna ma räägin suhteliselt tihti sõpradega. Mulle meeldib arvutis mängida ja siis me saame nendega veebi vahendusel kokku.
Sain suurel laval laulda, Viini filharmoonikutega ja parimatest parimatega
Salzburgi festival oli äge noorte lauljate projekt, ma sain lähedalt läbi elada seda kõige kõigemat ja näha, kuidas see masinavärk seal töötab.
See oli tõesti äge, et ma sain suurel laval ka laulda, Viini filharmoonikutega ja parimatest parimatega.
See oli tõesti lahe projekt.
Salzburgis on hotell-loss Leopoldskrone. Festivali asutaja oli üks suuremaid lavastajaid ja näitlejaid omal ajal. Loss oli tema oma ja kui tal oli saja viiekümnes sünniaastapäev, siis seda tähistati. Olin selles projektis osaline: sain elada hotellis nädal aega. Missugune vaade sealt Untersbergile avanes!
Dalai-laama olla öelnud, et see on Euroopa südame tšakra.
Sain seal nädal aega olla, hommikusööki süüa, pluss sain kaks pool tuhat sisuliselt mitte millegi eest, tegin seal kolm lugu, Jonas Kaufmann oli publikus. See oli hästi lahe projekt, mis mulle meelde jäi.
Teisi on ka olnud – eelmisel aastal käisin Don Giovanni rolliga Jaapanis maailma EXPO-l, see oli tohutult äge, kuna ma polnud varem Aasias käinud.
Hiinas käisin eelmises novembris ühel Mozarti galal laulmas. Seal oli ka väga huvitav. Mõlemad Aasias, Jaapan ja Hiina. Täiesti erinev maailm. Inimesed on erinevad, muusika jääb samaks, muusika on universaalne keel. Inimesed ja töökultuur on seal nii teised.
Hiinas oli publik väga aktiivne, võib-olla sunniti neid selleks. Euroopas jäädakse magama, aga seal vaadati pingsalt, silmad punnis. See oli väga lahe.
Kõige rohkem meeldib mulle võib-olla krahv „Figaro pulmas“. Ei ole otseselt lemmikrolli. Mulle meeldib, kui ma saan rollile lisada mingi koomilise elemendi ja saan veits pulli teha.
Oratooriume ma armastan ka tohutult. Need on sisult ja muusikaliselt nii vägevad. Mendelsohni „Elias“ ja „Paulus“… „Eliast“ ma veel ei ole laulnud, „Paulust“ olen. Siis Brahmsi reekviem, see on mul üks leivanumbritest, ja Mendelsohni asjad ka.
Tulevikus ma tahaksin jõuda ka Verdini, nende lüüriliste asjade juurde, Rodrigo jne. Need toredad isarollid… See oleks lõppeesmärk.
Vaatame, mis konkurssidel tuleb.
Võib-olla järgmisel aastal ma juba esitan midagi näiteks „Don Carlost“. Aariaid saab vahel ikka teha. Need oleks kõige vägevamad, need Verdid, aga muidugi ka „Don Pasqualed“ ja Donizettid. Olengi laulnud palju Mozartit, belcantot ei ole nii palju teinud. Mul on plaanis nüüd natuke rohkem konkurssidel osaleda, seal peab alati midagi olema. Mul on lugusid küll, mida võtta ja mida olen juba harjutanud. „Don Pasqualest“ Malatesta, „Armujoogist“ Belcore. Need on rollid, mida ma praegu reaalselt laval teeksin.
Kindlasti „La Bohème´ist“ on asju võtta. Marcello jne, need on kindlad löögid.
Ma olen neli aastat laulnud seda, mille eest makstakse, enamasti saksa asju või Mozarti. Nüüd mul on natuke rohkem vabadust, saan ennast individuaalsemalt, laiapõhjalisemalt üles ehitada ettelaulmisteks ja konkurssideks.
Mulle on suureks eeskujuks lauljatest sõbrad, kes on kõrgel tasemel. Kindlasti on eeskujuks Eesti tugevad lauljad, kes on pidanud karjääri välismaal nullist üles ehitama. Anneli Peebo, Ain Anger, Lauri Vasar, Evelin Liiv.
Muidu mõni meeldib mulle kõla poolest, mõni näitlemise poolest jne.
On palju häid ja erinevaid lauljaid ja see on tore.
Ooperit peab
õppima kuulama
Soovitaksin vaatama minna repertuaaritükke, mida teatrites tehakse. Kindlasti Mozarti oopereid. Kõiki populaarsemaid teoseid heliloojatelt. „La Bohème“ muidugi, „Turandot“, „Reini kuld“.
Ooperit peab õppima kuulama, see pole niisama, ja siis sa leiad sealt alati midagi.
Oleneb ka lavastusest, mida sa seal visuaalselt näed, aga muusika – see on minu meelest treenimise värk.
Ise ma väga saalis istuda ei viitsi, tahaksin pigem laval olla, teha seda.
Võib-olla peaks rohkem käima. Ma ei ole leidnud praegu sellist aega, et minna ja nautida, sest ma pean ise tegutsema ja mul on muud hobid ka.
Seega ei ole aega olnud.
Ma nüüd laulsin Viinis Stefansdomis Brahmsi reekviemi. Sain ka ühe päris hea stipendiumi koolisiseselt, mis on arendusstipp…
Ma natuke avasin Viini uksi.
Tulevikus… ideaalis elan Eestis, mul on siin oma maakoht. Elan maal ja käin vabakutselisena oma produktsioone tegemas. Ideaalis mul oleks põhielamine Eestis ja üks elamine, näiteks korter, Viinis ja ma saaks vajadusel vahetada.
Selleks on vaja head agenti.
Ennast peab olema, toodet peab olema, mida müüa.
See on lõppeks kõik minu enda teha.
Olen väga rahul oma eluga, esiteks erialavalikuga ja teiseks sellega, milliseks mu elu kujunenud on. Soovitan teistelegi, et kui sul on mingi plaan, siis mine proovi. Näiteks välismaa osas. Kui plaan on, siis proovi ja kui plaan ei ole, tee plaan!
Mulle meeldib laulda. Mulle meeldib see tunne, kui õhk sinus liigub ja voolab ja sul tuleb mingi hääl välja ja su kolju ja muu vibreerivad.
See on äge tunne.
Brett Pruunsild on jälgitav Instagramis: