TEKST: ANNALIISA ASVEIT, NK; TOIMETAS: NK
NOOR KUNST 1 | 25
FOTO: PRIIT PALOMETS
HELI | TEEKOND
Annaliisa Asveit:
avastasin kunstitegemise rõõmu
TEEKOND
Londonis elab muusik ja keskkonnaaktivist Annaliisa Asveit, kelle loominguline tee on olnud vägagi intuitiivne, lausa hüppeline – nagu avastusretk. Talle meeldib katsetada erinevaid muusikažanreid
ja talle sobib loominguline aktivism – leida üles sõnumid, mis on maailmas puudu ja mille suhtes on õige tunne.
Lapsena elasin Muugal vanas talumajas. Vanaisa, vanaema, tädi ja emaga. Meil oli välikäimla, mille lampkast oli ümberpööratud hoovi peal ja see oli minu lava. Mul oli 4-5-aastasena konkreetne hitt, mida ma esitasin oma aia lilledele. Selle nimi oli „Üksik iiris“ ja see oli sellest, et üks iiris on aias üksi ja teised lilled ei mõista teda. See on väga tugev mälestus.
​
Mul ei olnud väga palju sõpru, sest enamus inimesi ainult suvitas Muugal. Me olime ühed vähesed, kes elasid Muugal aastaringselt. Mul oli palju üksi olemise aega, vanaisa oli mu lapsehoidja. Kui ma vanaisa juurde läksin, et „Vanaisa, mul on igav!“, siis vanaisa vastas: „Ainult igavatel inimestel on igav!“ ehk siis leia tegemist.
​
Vahel leidsin häid tegevusi, vahel mitte nii häid.
​
Mu ema oli õpetaja. Tädi oli koolidirektor ja töötab senini õpetajana. Teine tädi töötab ülikoolis ja kolmas tädi oli lasteaia kasvataja … Väga pedagoogiline pere. Lugemine ja kirjandus on olnud meie peres väga olulised. Muusika ei olnud üldse päevaplaanis.
Muusika oli minu enda eriline tõmme. Eks ma surusin ema, et tahan laulda. Ema pani mu klaveritundidesse, aga meil ei olnud kodus klaverit. Pidin jääma pärast tunde kooli harjutama. Aga mul ei olnud kaheksa-aastaselt piisavalt kannatlikkust ega püsivust ...
​
Kuskil pubekaeas olid mul väga armsad muusikaõpetajad koolis. Maarika Uus, kes võttis mind oma tiiva alla ja viis mind igasugustele võistlustele. „Kaks takti ette“ näiteks 2002-2003. Sealt ma sain ühte poppbändi nimega White Label. Olin seal neli aastat, sellal kui ma ülikoolis käisin. Õppisin inglise filoloogiat ja laulsin. Kui ma kolisin Mani saarele, siis seal mul oli rokkbänd, millega ma esinesin. Tulin Londonisse, siis olid igasugused väga alternatiivsed variandid. Vahepeal mul oli väga tore džässbänd sõbranna Kristiniga.
Olen palju erinevaid asju teinud. Ma tahan avastada asju, ma tahan õppida. Mulle meeldib avastada enda jaoks erinevaid muusikažanreid, mulle meeldib leida igas neist, mis mina sellest saan. Nagu avastusretk.
​
Praegu olen jõudnud klassikalise muusika juurde. Leidsin imelise lauluõpetaja oma piirkonnast, 84-aastase sarmika prantslanna. Ta õpetab mulle klassikalist laulu. Ja ma laulan meie piirkonna vanadaamidega kooris, mul on nii palju „ristiemasid“, kes mind hoiavad. Minu loominguline tee on väga hüppeline, intuitiivne. Mitte läbimõeldud, aga tunnetuslik.
​
Õppisin Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat ja kunstiajalugu. Mu bänd oli Tallinnas, käisin nädalavahetusel ööklubides laulmas ja esmaspäeva või teisipäeva hommikul sõitsin jälle bussiga Tartusse. Ma olen alati kergelt duaalne olnud, mul on alati vaja fun´i ja lõbusat, aga samas on vaja midagi tõsist. Kui lektorid said teada, et ma olen sellest poppbändist, siis nad võtsid mu kõrvale ja küsisid, et ega sa seda tõsiselt ei mõtle. Huvitav reaktsioon oli!
​
Kõrvaleriala oli kunstiajalugu. Minu õppejõud olid Jaak Kangilaski ja Kaur Alttoa, vastandlikud lektorid. See oli imeline kogemus. Nii erinev stiil. Aga mõlemad olid nii huvitavad ja panid mõtlema. Kunstiajalugu on tegelikult kultuurilugu – kuidas need voolud on liikunud. Kuidas need ühenduvad sellega, mis toimus sel hetkel poliitikas. See oli nii inspireeriv. See on mind palju mõjutanud.
​
​Eestist lahkusin, kui mu vanaisa suri. Ma olin šokis. Ma ei osanud seda töödelda ja lihtsam oli minna. See oli majanduskrahhi aasta. Alustasin väga kõvade tegijatega džässbändi. Tegime lindistused ära ja siis tuli majanduskrahhi suvi, kui ei olnud mitte midagi käimas. Mu sõbranna, kes elas Mani saarel, ütles, et tule teeni siin suvel raha. Suvest said poolteist aastat. Siis liikusin edasi ...
Süntesaatorile polnud isegi lauda,
panime triikimislauda peale
Olen alati tahtnud Londonit kogeda. See kõik on olnud juhuslik. Mingi asi on juhtunud väljaspool mind ja korrigeerinud või muutnud mu plaane. Maandud, kus sa maandud. Mulle meeldib! Mani saare sümbol on kolm jalga, selle nimi on triskel. Neil on mõnus ütlus, millega ma ennast seostan: Which ever way you throw me, I will land on my feet. Mingil moel ma olen ise ka triskel – viskad mind ühte või teist pidi, ma maandun ikka jalgele.
​
Alguses töötasin restoranis promenaadi peal. Siis ma olin Estée Lauderi müügiesindaja.
​
Aga ma leidsin kiiresti oma bändi Mani saarel – ma ju kolisin sinna koos oma bändikaaslase Kristjan Ilumäega. Lõin kiirelt kontakte. Meil oli üks väga naljakas esinemine mingil 60ndate suht kuulsa bändi bassisti sünnipäeval tema kodus. Kõlas uhkelt. Aga tegelikult oli tunne, et esineme vanaemale-vanaisale elutoas. Süntesaatorile polnud isegi lauda, panime triikimislaua peale. Aga maksti hästi. Expectations versus reality. Ja kohe tuli bänd ka.
​
Muusika on alati minuga. Ma tunnen, et kui ma ei tee muusikat, siis mu hing on natuke haige. Mul on vaja väljundit. Kui muusika ei liigu, siis ma joonistan või maalin, liigun käelise tegevuse juurde. Vahetan ühe loomingulise tegevuse teise loomingulise tegevuse vastu. Mulle õudselt meeldib …
​
Kui väänasin oma jala välja ega saanud pikka aega liikuda, olin oma toas kinni, olin masenduses. Mu tädi oli kinkinud mulle jõuludeks akrüülvärvide komplekti lõuendiga. Hakkasin maalima, sest ma ei saanud midagi muud teha.
​
Avastasin jälle kunstitegemise rõõmu. Mu ema väga armastas mu kunstilisi katsetusi.
​
Praegu elan Põhja-Londonis, Hampstedis. Väga ilus piirkond. See ei tundugi nagu London. Kõnnid viis minutit ja siis on London Heath, üks suuremaid parke Londonis, otse käe-jala ulatuses.
​
Inimesed teretavad sind. Hästi ilus koht.
​​
Olen väga õnnelik, et mul on võimalus praegu seal olla. Elan ühe 99-aastase daamiga koos ja aitan iga nädal 15 tundi teda väikeste asjadega maja juures – teen süüa, koristan ja organiseerin asju. Päris naljakas on ja vahel raske ka, sest ootamatuid teemasid on ja natuke ikka on näha, kuidas inimene jääb vanemaks ja nõrgemaks ... Nagu üks mu sõber ilusti väljendub, et me hakkame kõik vanas eas hargnema nagu vanad kampsunid.
​​
​Aga see on oluline elukogemus. Et aru saada elutsüklist. Elu algab, kuskil on keskpaik, mis tundub kestvat igavesti. Ja siis on see lõpupoolne osa. See on õpetlik, naljakas ja samas kurb. Emotsionaalsed ameerika mäed.
Me olime rühmitus, kus oli palju
erinevaid loomeinimesi koos
Ma teen asju intuitiivselt. Asju, mille suhtes ma tunnen kirge, mille suhtes ma tunnen, et see on minu jaoks oluline. Minu jaoks on loomingu tegemine midagi, mis on seotud mingi sotsiaalse liikumise või millegi minu jaoks olulisega. Mis on maailmas puudu või mille suhtes ma tunnen, et seda sõnumit peab levitama, sellele peab tähelepanu pöörama.
​
​Londonis oli meil protestigrupp, mis võitles selle vastu, et British Petroleum rohepesi oma mainet läbi kultuuriinstitutsioonide. Nad sponsoreerisid väikese rahaga erinevaid institutsioone nagu British Museum, Globe Theatre, National Portrait Gallery – kõik suured, riiklikud muuseumid. Seetõttu on need ka kohad, kus saab proteste teha, sest need on avalik ruum.
FOTO: PRIIT PALOMETS
ANNALIISA ASVEIT
Me olime rühmitus, kus oli palju erinevaid loomeinimesi koos – kes on tegelenud kunstiga, kes muusikaga, kes erinevate asjadega. Tulime kokku ja pidasime plaani, kuidas me seekord vastame järjekordsele British Petroleumi mainekampaaniale.
​
Minu lemmik, minu jaoks haripunkt, oli vahetult enne lock down´i. British Petroleum sponsoreeris Vana-Kreeka teemalist näitust Briti Muuseumis. Otsustasime ehitada Trooja hobuse, et smugeldada see Briti Muuseumi õuele. Läbi Trooja hobuse – meil olid erinevad tegelased, kes olid riietatud isetehtud Vana-Kreeka kostüümidesse – rääkisime sellest, et British Petroleum on nagu Trooja hobune, kes püüab ennast sisse susserdada. Ma kirjutasin laulu, mida me kõik seal laulsime. Me okupeerisime muuseumi, jäime ööseks sinna, lõime kunstiteoseid, laulsime, chant´isime. Tegime kunstilist müra ja kära sel teemal, et saada tähelepanu.
​​
Me tuleme siiamaani aeg-ajalt kokku ja läheme lahku, olenevalt sellest, kuidas British Petroleum käitub. Oma tegevuse kümne aasta jooksul oleme suutnud British Petroleum´i välja puksida mitmest muuseumist. Globe läks esimesena, siis National Portrait Gallery.
​​
See on näidanud mulle, et ühise nõudmise, ühise tööga saab midagi saavutada. See ei juhtu üleöö, see on pikaajaline protsess. Ja mis mulle meeldib: see on aktivism, mis on loominguline. Meil on lõbus seda teha, me otsime mõtet selles, mida me teeme.
​​
​Me püüame läbi kunstilistele lähenemise rääkida oma lugu. Me lihtsalt ei karju ega hoia loosungeid üleval, vaid väljendame asju läbi loomingulise lähenemise.
Oma individuaalsetes projektides, laule kirjutades, albumi puhul – teen ka alati väikese poliitilise alatooniga, et panna inimesi mõtlema või küsima küsimusi. Ja loodetavasti on ka meelelahutuslik. Kaks ühes.
​
Me võime olla väikesed, aga meid on palju. Kui me ei räägi ega suhtle ega ava neid teemasid, siis me ei teagi, kui palju on neid, kes nii mõtlevad, kes meiega nõustuvad. Sellepärast ongi hea teha avatumalt, läbi loomingu – protestiliikumiste häda kipub olema, et inimesed näevad neid ainult nii, et „nad tulevad siia oma rahulolematust väljendama, jälle nad karjuvad ja lõugavad ja nõuavad.“ Kui aga anda inimestele sama sõnumit läbi mängulisuse, läbi loomingulisuse, siis see mõjub paremini, jõuab paremini kohale. Sa leiad palju rohkem liitlasi oma sõnumile. Minu jaoks on looming seotud sellega, mis toimub minust väljaspool. Jah, sisevaade on oluline, aga me oleme sotsiaalsed olendid, meil on vaja üksteisega ühenduda.
​
Kui sa ei tee kommertsiaalset kunsti, see tähendab püüad teha enamat kui lihtsalt kunstiga raha teenida, siis on keeruline seda teha ainult oma ressurssidega. Päris palju inimesi on läbipõlemise äärel ...
​
Samas kui midagi läheb korda ja sa näed, et sa suudad inimestega suhestuda – see annab nii palju jõudu edasi teha. See on minu jaoks kunst. Ma naudin just seda, et mida iganes ma teen, see on siiras. See pole tellitud ega piiritletud. Mulle meeldib loominguline protsess, mida teed võrdsena teistega koos, suheldes, demokraatlikult.​
See, mida ma teen, peab olema sidususes sellega, mis mulle tundub tõde või tõeline
Ma tunnen, et eesti kultuuri on oluline jätkata. Seetõttu ma olengi muusikaõpetaja eesti koolis Londonis. Sealtkaudu olen ma meie kogukonnaga väga lähedaselt suhelnud.
​
Esimesed viis-kuus aastat Londonis ma ei otsinud eestlastega suhtlust. Tahtsin kohalikku.
​
Kuidagi said eestlased mu ikka kätte. Hakkasin Eesti Majas laulma erinevatel tähtpäevadel. Sealt edasi sain Londoni eesti kooli töökoha. Ja meil oli folkbänd nimega Öö, millega me esinesime enne Covidi-aega erinevates kohtades. Jälle sama, et see, mida ma teen, peab olema sidususes sellega, mis mulle tundub tõde või tõeline.
​
Ma usun sellesse, et peame eesti rahvuskultuuriga mängima. See ei pea olema midagi staatilist, nii et me laulame elu lõpuni samu laule samamoodi. Me oleme väliseestlased ja meil on kontakt meid ümbritsevate kultuuridega. Näiteks üks lugu, mille me tegime Ööga: panime „Kaera-Jaani“ kokku salsa rütmidega. Rütmidega saab mängida, varjunditega saab mängida – tuua sisse vihjeid teistele kultuuridele. Miks mitte? Me elame globaalses maailmas. Tuua kilde oma kultuurist ja luua ühenduspunkte teiste kultuuriruumidega.
FOTO: PRIIT PALOMETS
ANNALIISA ASVEIT
Minu jaoks on oluline ühendumine sellega, mis on olnud ja mis on. Mitte unustada, kust me tuleme, aga ka mitte jääda kinni ega uskuda, et me ei muutu ajas – muutus vaieldamatult toimub. Miks mitte aktsepteerida seda ja lisada rohkem mängulisust kunsti ja kogu loomingusse? Eestis on palju puriste, kes usuvad, et asjad peavad olema puutumatud pühad lehmad. Väikerahvana meil on alati hirm ära kaduda. Aga just ühenduspunktid teiste kultuuridega aitavad püsima jääda!
​
Kui sa näed, et kultuur on voolav nagu vesi, alalises muutuses – kui sa tunnetad seda voolu ja lähed sellega kaasa, siis saab sellest midagi uut ja ilusat ja sa ei kaota ära alguspunkti.
​
Covid oli mõrv minu loomingulisusele, väga keeruline aeg. Kogu see teadmatus! Loomeinimestel polnud kuskil esineda ega isegi kokku saada ...
​
Nüüd olen taastanud suhteid. Trioga oleme hakanud uuesti lindistama. Enda üleskorjamine peale seda suurt auku on olnud pikaajaline protsess. Covid oli minu jaoks nagu ellujäämisperiood. Mul ei olnud stabiilset tööd sel hetkel – läksime lock down´i ja mul ei ole tööd! Tuli vaadata, et oleks söök laual ja kodu olemas.
​
Primaarsed probleemid tulid esile ja kunstiloome ei olnud sel hetkel esirinnas. Ma kirjutasin ja tegin ikka mingisuguseid asju, aga see kõik oli pigem teraapiline.
​
Praegu õpin Alexanderi tehnikat, muuhulgas. See seob väga hästi, aitab ennast tundma õppida, keha ja vaimu sidusust leida. Mul on jäänud üks aasta, siis olen korralikult ja ametlikult Alexanderi tehnika õpetaja. Alustasin sellega, et ennast aidata. Viimased aastad on olnud minu jaoks väga keerulised. Mu ema suri kaheksa aastat tagasi vähki – haigus ise kestis kaks aastat. See lahkumine oli suur šokk. Ükskõik kui palju ma nutsin, kui palju ma püüdsin leida neid asju, mis ma olin enne teinud, et ennast maandada – ma ei tulnud sellega toime.
​
Mu hea sõbranna muusik Cathy Sommer võttis mu katsejäneseks – ta õppis ja harjutas minu peal Alexanderi tehnikat. See oli nii maandav, nii teraapiline. See andis mulle tunde, et praegu siin on kõik okei. Muidu ma kõndisin ringi ja ühel hetkel märkasin, et mul on käed lihtsalt rusikas. Selline on meie keha ja vaimu seos.
​
​Lein on füüsiline, mitte ainult vaimne protsess. Mul süda valutas nii kõvasti, et ma mõtlesin, et saan ise infarkti. Murtud südame sündroom. Su süda muudab kuju läbi leina. Hakkad iseenda surelikkusele rohkem mõtlema ja tähelepanu pöörama. Mingid asjad tulevad rohkem ka esile, mis on sinu jaoks päriselt olulised. Mis on sinu panus maailma, mis jääb sinust maha? Midagi ilusat või lihtsalt üks must auk?
Mul on selline ideeidu. See ei ole ainult muusika, see ei ole ainult laul,
see pole ainult album
Muusikas ma ei ole andnud alla. Ma arvan, et võin kutsuda end professionaaliks, sest ma olen teinud piisavalt kaua, panustanud ennast erinevatesse projektidesse. Kirjutan muusikat, iseenda lugusid.
​
See annab mulle enesekindluse öelda, et ma olen muusik. Imelik on seda sõna isegi välja öelda!
​
Ma olen alati kutsunud ennast „isehakand keldrikakand“. Pluss Hunt Kriimsilm ja 9 ametit. Ma laveerin kogu aeg igasuguste asjade vahel. Lihtsalt usaldan protsessi.
​
Hetkel olen lindistanud lugusid heade sõpradega Londonis. Mul on selline ideeidu. See ei ole ainult muusika, see ei ole ainult laul, see pole ainult album, vaid sellel on ka ühendusjooned teistes meediumides ja teistes kunstiväljundites. Tahan sidusust suurendada erinevate asjade vahel, et kunst, muusika, kirjutamine oleks rohkem kokku viidud pilt. Rohkem ma ei taha öelda.
​
Kirjutasime just koos ühe koolikaaslasega, kes on pärit Kaliningradist, laulu ja avaldame selle ilmselt veel sel suvel avalikkusele. Meil on video ka sellele tehtud. See lugu on mõnede jaoks naljakas, mõnedele traagiline.
​
Elu ongi ju tragikoomiline. Draamas peab olema ka koomilisust – see on realistlikum, kui ainult hall ja muserdav … Kes seda viitsiks vaadata?
Annaliisa Asveit ja tema tegemised on kajastatud:
​